Kas tõesti peletab rasvane hind häkkereid?

Esimese tasuta Eesti domeeni registreeris akadeemik Endel Lippmaa 3. juunil 1992. 18 aastat hiljem, 2010. aasta juulis registreeriti viimane tasuta ee-domeen, nüüd saab tuttuue domeeni umbes 20 euro eest - mida on mitu korda rohkem kui meist pisut vaesematel naabritel Lätis või märksa rikkamatel naabritel Soomes. Ka eu-domeen on tunduvalt soodsam, com-tsoonis aga saab uue nime isegi 3 euroga.

Teeb pahaseks. Kui üks tasuta asi muutub tasuliseks, saab ühiskond pahaseks - eriti siis, kui tegemist on sisuliselt rahvussümboliga. Ee-domeen on peaaegu sama armas kui Estonian Air või Vana Tallinn, ehkki neid pole kunagi saanud tasuta.

20eurost hinda põhjendas Eesti Interneti Sihtastutuse juht Jaak Lippmaa sellega, et SA peab ju ka raha teenima. SA teine juht Marek-Andres Kauts esitas sootuks põneva versiooni, et kõrge hind tõstab ee-tsooni turvalisust. Nimelt kippuvat häkkerid soodsatele domeenidele pahavara jätma, rasvane hind aga peletab neid eemale.

Kõrge või ei, hind on paigas ning selle tulemusena ootab 6. aprillil domeene must kolmapäev - ligi pooled neist kustuvad. Kauts arvas, et pea kõik sellised domeenid on n-ö zombie'd, mis kuuluvad kadunud firmadele, on tehtud mõne reklaamkampaania jaoks või hõljuvad lihtsalt niisama küberruumis. Võimalik. Suurema tõenäosusega aga ei olnud hind paljudele lihtsalt taskukohane, isiklike pisikeste kodulehtede eest küsitav hind on lihtsalt liiga kõrge. Kommentaare lugedes selgub, et ka mittetulundusprojektid, näiteks külade või huviringide veebilehed, on teinud oma valiku soodsamate tsoonide kasuks.

Ajuvaba kulutus. Veelgi märgilisem on, et populaarne php-programmeerijate "kodupaik" php.center.ee ja kujundajate seas menukas portaal vision.pri.ee kolisid samuti - populaarsed võivad nad ju olla, kuid kui su veebileht ei teeni kasumit, on 20 eurot aastas üsna tõsine argument. Et mitte öelda: ajuvaba kulutus.

Toimetuselt: artikkel põhineb Kuku raadio igalaupäevasel saatel "Restart", mida veavad Andrei Korobeiniku kõrval ka Henrik Roonemaa ja Mart Parve.