Lihtne näide. Kohukesed on võrdlemisi unikaalne toode, millel oleks ilmselt koht paljude riikide elanike toidulaudadel.
See tähendab miljoneid kohukesi, mille tootmine käib ilmselt ühele ettevõttele üle jõu. Kas istuda oma väikeste koguste otsas ning taluda suhteliselt kõrget toote omahinda? Või teha koostööd ning leida private label'i all toode, mida üheskoos valmistada ja eksportida? Lisatöö tooks ka lisakasu, pluss töökohtade säilimine või uute loomine. Just isiklik kasu paneb ettevõtted ühiselt tegutsema ja ergutab neid (konkurendiga) koostööle.
On selge, et suurematele turgudele suudavad siiski minna ja seal püsida vaid suurettevõtted, mis muidugi ei tähenda, et väikeettevõtjatel ei oleks võimalusi arenguks, seega ka koostööks. Eesti Toiduainetööstuse Liit on korraldanud Eesti parima toiduaine konkursse ka väikeettevõtjatele. Need pakuvad võimalusi oma tooteid laiemalt tutvustada, teha end nähtavaks, leida teisi tegijaid, sõlmida ühiseid tarnelepinguid.
Vaieldamatult rikastavad väiketootjaid meie toidulauda, kuid kahjuks on nende toodangut suurtest kaubanduskettidest vähe leida. Koostöö kaubandusega on küll paranenud, kuid arenguruumi on veel küllaga. Võtame sibulad või kartulid. Miks ei võiks väiketootjad koopereeruda, sõlmida kauplustega kindlate mahtude peale lepingud. Ühelt poolt saaksid tootjad kindluse, et nende toodang leiab ostja, teiselt poolt tagab see kauplustele tarnekindluse.
Väiketootjate võimalused on tegelikult suuremad, kui praegu suudetakse ära kasutada. Vaadake ringi meie ökopoodides - kust küll neid tooteid meile ei impordita. Ometi suudaksid kohalikud tootjad neid ise toota - kas või näiteks ökomüslit. Seda enam, et praegu on võimalik ELi fondidest taotleda raha ettevõtluse alustamiseks. Iseküsimus on, kas ökotooted ongi vaid väiketootjate pärusmaa. Külastades Anuga messi, on näha, et suurtootjad on lisanud oma sortimenti julgelt erinevaid ökotooteid. Arvatavasti läheb nii ka Eestis.
Väiketootjate koostöö osas on märgata teatavat edasiminekut. Selle aasta kevadel moodustasid mitmed Kagu-Eesti toiduainetööstuse esindajad koos Eesti Maaülikooli, põllumajandus-kaubanduskoja ja regiooni maakondlike arenduskeskustega toiduklastri.
Ettevõtmine väärib kiitust ja järeletegemist. Muidugi ei ole klaster mingi võluvits, vaid nõuab nii tugevat eeltööd ühisosa väljaselgitamiseks ning pingutust, et koostööst võidaksid tõepoolest kõik osalejad. Ja tuge riigilt ning kohalikult omavalitsuselt.
Tallinna ettevõtlusameti tegevus klastrite toetamisel väärib kindlasti esile tõstmist.
Seotud lood
Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.