Astmelise tulumaksuga majanduskollapsi vastu

Astmeline tulumaks on üks paremaid teadaolevaid majanduspoliitilisi võimalusi majandustsüklite juhtimiseks. Lihtsustatult seisneb astmelise tulumaksu majandustsüklit tasandav idee selles, et suurema maksumäära kaudu korjatakse käibest ära mingis ulatuses see raha, mida üldjuhul toodab sissetulekutesse just mullistuv majandus ja mida kulutatakse ebaratsionaalsele tarbimisele. Kõrgem maksumäär suuremale tulu osale vähendab külluse hetkel inimeste ebaratsionaalseid tarbimisotsuseid ja seesama ärakorjatud raha tuleb riiklike meetmetena inimestele taas appi raskemate aegade saabudes.

Eesti ettevõtetel on õigus euroopalikule ärikeskkonnale ja Eesti inimestel on õigus euroopalikele palkadele. Majandusmulli tekkimist välistav astmeline maksusüsteem hoiab kontrolli all inflatsiooni ja säilitab seeläbi ettevõtete konkurentsivõime. Tugevad ettevõtted on suutelised panustama töötajatesse, neid arendama, neile pikaajalise töögarantii andma ja tulenevalt töötajate parenevatel oskustel põhinevast tootlikkuse kasvust neid ka vääriliselt tasustama.

Mis kasu oleks palgatõusust, kui veelgi kiiremini kasvavad hinnad ostujõu ära söövad ja mullistuv majandus ettevõtte pankrotti ajab? Seega, muutes maksusüsteemi astmeliseks, loome läbi ettevõtluskeskkonna tugevnemise tegelikult eeldused palkade tõusuks. Samas säilib ka hindade stabiilsus.

Seega aitab majandusmulli rahustav astmeline tulumaksusüsteem hoida tagasi inflatsiooni, tõsta töötajate sissetulekuid, tagada töö- ja palgakindluse pikemas perspektiivis, hoida ettevõtlust konkurentsivõimelisena ning ühtlasi muuta SKP kasvu stabiilsemaks ja jätkusuutlikumaks.

Sellise dünaamika mõistmiseks on Eesti kontekstis hea näide buumi aja ehitussektor. 2006. ja 2007. aastal leidsid ehitajatena hea palgaga tööd Eestis kümned tuhanded inimesed. 2009. aastaks olid paljud neist jäänud töötuks. Kui buumiperioodi ehitajad tõepoolest oleksid kaotanud oma ülisuurtest palkadest astmelise tulumaksuga mõni tuhat krooni, kuid see maksusüsteem oleks välistanud majanduse kokkukukkumise, oleks säilitanud suure hulga töökohti ja ikkagi taganud järkjärgulise palgakasvu.

Lisaks oleks astmelisest tulumaksust riigieelarvesse kogunenud raha väiksema tööpuuduse ja tagasihoidlikuma majanduslanguse tingimustes osale siiski töö kaotanud ehitajatele riigi sotsiaalsüsteemi kaudu ka reaalset abi suutnud pakkuda, needsamad ehitajad ei peaks töötukassas käimist puhtalt ajaraiskamiseks.

Majanduses ei ole sageli võimalusi, et üks või teine majanduskontseptsioon praktikas läbi testida ja siis alles majanduspoliitiline otsus vastu võtta. Astmeline tulumaks on siinkohal vähemalt Eestis osutunud erandiks. Eesti parempoolsete poliitikute kinnisidee astmelise tulumaksu eiramisel on toonud meile kaasa kuluka ja suurte ohvritega eksperimendi proportsionaalse tulumaksusüsteemi buumi tekitavatest ja majanduslangust võimendavatest laastavatest mõjudest. Astmelise tulumaksu eiramine aitab meil mõista, millest oleme ilma jäänud ja milliseid majanduspoliitilisi vigu ei tohiks tulevikus korrata.

Sest kui proportsionaalne tulumaksusüsteem oleks Eestis edukalt ja tõrgeteta töötanud, meile reaalset vara loonud ja jätkusuutliku majandusarengu taganud, siis buumiaastatel Eestis elavate inimeste teenitud majanduslik väärtus oleks meil tänaseni alles ja paariaastane majanduslangus ei oleks meid suutnud sellisel viisil kraavi lükata. Kaks aastat langust lõi meid sedavõrd rivist välja ja hävitas ülikiirelt seitsme aasta töö tulemuse eelkõige seetõttu, et ühetaoline maksumäär soodustas majanduse mullistumist ja algse edu pöördumist loodud vara hävitavaks majandusmehhanismiks.

Kuid kui astmeline tulumaks selline imerelv on ja Euroopa arenenud riigid seda juba ammu kasutavad, siis miks need riigid ei pääsenud puhtalt meie praegusest majanduslangusest? Esiteks on astmelisel tulumaksul eelkõige majanduslangust pehmendav, mitte välistav funktsioon. Kui proportsionaalne tulumaks toob muude tingimuste samaks jäädes kaasa majanduse kollapsi, siis astmeline tulumaks muudab selle mõõdukaks languseks.

Teiseks on viimaste aastate maailma majanduslangus midagi märksa enamat kui järjekordne majandustsükli pöördumine. Tegemist on majanduskorra suurema muutusega lausliberalistliku majandusmudeli lõppemisel ja riiklikult reguleeritud majandusmudeli tõusul. Suurem muutus toob tavaliselt kaasa ka sügavama üleminekulanguse. Arvestades seda konteksti, on arenenud Euroopa riikide pääsemine ühekordse mõneprotsendilise kukkumisega ikkagi väga hea saavutus, mis kindlasti ei oleks olnud võimalik proportsionaalse tulumaksu tingimustes. Tavapäraste majandustsüklite kontekstis oleks astmelist tulumaksu kasutavate riikide "majanduslangus" ikkagi majanduskasvu ajutine aeglustumine, mitte aga negatiivne SKP.

Vaadates tulevikku, peame otsustama, kas jätkame proportsionaalse tulumaksusüsteemiga oma majanduse lõhkumist või õpime seekord oma vigadest. Me kõik tahame, et riiklik majanduspoliitika annaks meile tulevikukindluse stabiilsete sissetulekute ja töökohtade või ettevõtlusvõimaluste säilimise osas. Selleks aga, et riik meile seda tagada saaks, peame looma riigile selleks eeltingimused - ehk otsustama demokraatlikke mehhanisme kasutades astmelise tulumaksu kehtestamise poolt.

Kui me aga jätkame majandusreaalsuste ignoreerimist, peidame pea liiva alla ega võta midagi ette tulumaksusüsteemi kaasajastamise ehk astmeliseks muutmise nimel, siis jätkame languskursil. Isegi, kui mõne aja pärast madalseisust väljuma peaksime, siis tõenäoliselt on tegemist uue ja meie viimaste aastate tragöödiat kordava majandusmulliga. Majandustsüklid ise ennast ei taltsuta ja majandusmullid iseeneslikult ei kao.