Ravimite hinnad taas vaagimisel

Seni on riik reguleerinud 75- ja 100protsendise soodusmääraga ravimite tootjahindu. "Piirhindade puhul oleneb tarbija kasu eelkõige tema eelistustest: kas soovitakse osta kõrge hinnaga preparaati või valitakse soodsaim," rääkis sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Dagmar Rüütli. "Kui tarbija eelistab konkreetset kõrge hinnaga ravimit, võib see tema jaoks varasemast isegi kallimaks muutuda, kuna selle soodustamisele kehtestatakse piirhind."

Rüütli sõnul jõutakse hinnaleppeid sõlmides sageli tõdemuseni, et hind saab olla madalam. Selliselt on olulisel määral ehk kuni 50 protsendi ulatuses odavnenud osa vererõhuravimeid, osteoartroosiravimeid ja seedetrakti haavandtõve ravimeid.

Vähemal määral on hind muutunud või peatselt muutumas mitmel teiselgi ravimil. Täpset hinnalangust on Rüütli sõnul vara öelda, kuna see sõltub konkreetsest ravimist ja tootjast. Tema sõnul alandavad ravimitootjad piirhindade kehtestamisel piirhinnast kõrgema hinnaga ravimite hindu üldiselt selleks, et tarbijaid mitte kaotada. "Mil määral see 50protsendise soodustusega ravimite puhul toimib, on raske ennustada," nentis ta.

Apteekrite liidu esinaise Kai Kimmeli sõnul andis seni kehtinud kord tootjatele võimaluse hindu dikteerida. "Nimetatud kokkulepped oleksid pidanud toimima algusest peale," sõnas ta.

Kimmeli ütlusel on kahetsusväärne, et lepete puudumine on kokkuvõttes nii haigekassale kui ka patsientidele päris palju maksma läinud. "Samas on tore, et lõpuks seadus muutub," oli ta rahul.

Apteekrite jaoks muutub Kimmeli sõnul juulist see, et kokkuleppega fikseeritakse tootja ja riigi vahel mingi ravimi hind näiteks viieks aastaks ning selle aja jooksul ei saa tootja hinda tõsta. Samas ei saa riik tootjalt ka hinna langetamist nõuda. Iseenesest on see tema sõnul hea, kuid kui mitu tootjat pakub sama toimeainega ravimit, kehtestatakse sellele kompenseeritav piirhind.

"See ei pruugi patsiendile hea olla, kuid see on kasulik haigekassale," märkis ta. Teisisõnu vähenevad haigekassa kulutused soodusravimitele igal juhul. Patsiendi kulutused kas suurenevad, jäävad samaks või isegi vähenevad, kui ta on nõus loobuma seni tarbitud kallimast ravimist ja lepib odavamaga.

Rüütli sõnul tuleks suurendada inimeste teadlikkust sellest, et ravimi väärtus seisneb toimeaines, mitte meeldejäävas nimetuses.

Hea, et lõpuks ometi kohustab seadus kehtestama hinnakokkulepped, mis võtavad tootjatelt võimaluse hindu oma suva järgi kergitada.

Samas oleneb palju sellest, millised kokkulepped tulevad - kas meie patsientide maksujõudu arvestavad või Euroopa Liidu keskmist järgivad.

Ei usu, et piirhindade laienemine kõigile retseptiravimitele olukorra patsiendile soodsamaks muudab, sest piirhinnad on ravimi hinnast madalamad ning patsient maksab alati nii piirhinda ületava osa kui ka soodustuse alt välja jääva osa ise kinni.