Ehitusturg tõusu veel ei näe

Kõige pikemalt ja sügavamalt on ehitusturu langemises olnud just hoonete, täpsemalt eluruumide ehitusmaterjalid - seinaplokid, tellised, betoonseinapaneelid, õõnespaneelid jms. Kui 2008 oli ehitustoodetele tubliks toeks eksport, siis 2009 kahanes eksport enam-vähem sarnases tempos kodumüügiga. Maailmamajanduse areng loob nõrga lootuse ka meie eksportijatele.

Infrastruktuuri ja teede ehitamine on see, mis lähiaastatel ehitajatele tegevust annab, kuid paraku on see valdkond väga spetsiifiline. Lisaks on viimaste aastate teedeehitus hakanud enam kasutama importmaterjale, seda kodumaiste materjalide arvel.

Väga palju räägitakse energiasäästust. Eelmise aasta intressitoetus on veidikene aidanud kaasa ehituse intensiivistamisele, tundub, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil on siinkohal soovi toetusskeeme laiendada, mis lubaks loodetavasti minna energiajuttudelt enam tegudele.

Raske aeg surub tegevusvälja ahtakeseks ja paraku suureneb sellisel ajal ka nende ehitusmaterjalide müüjate hulk, kes ükskõik mis hinnaga ükskõik millist toodet müüvad.

Ühelt poolt on sellisel ajal tellijal võimalik toodet põhjalikult valida, teisalt võib valik piirneda ainult hinnaga: toode võidakse osta põhimõttel, kui ta juba toode on, ehk ikka kõlbab. Tootjate poolt vaadatuna on kurb see, et ausast konkurentsist on raske rääkida, ausa tootja kvaliteetne toode ei saa olla odav.

Meil üritatakse ilma sertifikaate omamata osaleda riigihangetel, müüa toodangut, mis ei ole läbinud kontrollkatsetamisi, hoida kõrvale maksudest. Ega tellijal muud üle jää, kui süüvida dokumentidesse ning mööda ei saa vaadata ka järelevalvest: ilma korraliku järelevalveta pole tarvis ka mingisuguseid nõudeid.