Ilusa visuaaliga Eesti film

Rohkem kui Marko Raadi film "Lumekuninganna" pani mind hoopis mõtlema kinokülastajate hulk. Lisaks minule oli kinno filmi kaema tulnud veel vaid viis inimest.

Mõnes mõttes ma muidugi mõistan, miks eestlased kodumaiseid filme vaadata ei taha. Paljud eelistavad pärast väsitavat tööpäeva Hollywoodi filme, mis erilist mõttetööd ei eelda. Ma isegi suundun vahel pärast töönädalat vaatama mõttetut romantilist komöödiat, mitte metatasanditest pungil kunsti.

Eesti filmid on enamasti nukrameelsed, ehk isegi depressiivsed, seal ei räägita palju ja mõnikord jääb ka süžee ja filmi mõte natuke häguseks. Selge see, et aju väljalülitamiseks ja niisama lõõgastumiseks sellised filmid lihtsalt ei sobi.

Siiski teeb mind nukraks, kui vähe eestlased kodumaiseid filme kinos vaatamas käivad. Ehk ei oska me väärtustada omakeelset kino? Või on küsimus tõesti selles, et meie režissöörid teevad kunstist tiineid filme, millest tavainimesed lihtsalt aru ei saa? Ka "Lumekuninganna" pole film, mis meeldiks inimestele, kes peavad maailma parimaks näitlejaks näiteks Adam Sandlerit. Sõnalist osa pole palju, rohkem on rõhku pandud õhustiku loomisele - stseenid, kuidas Lumekuninganna (Helena Merzin) ja Poiss (Artur Tedremägi) jäälossis uiskudel liuglevad, on visuaalselt uskumatult ilusad. Just visuaal ja tegelaste vahel tekkiv tumm kommunikatsioon kannavad tegelikult hoopis enam kui sõnaline tekst. Mõnele võib isegi tunduda, et teksti on selles üsna vaikses filmis liiga palju.

Kuigi kinosaalist väljudes oli mul pigem tunne, et film mulle ei meeldinud, on haige Lumekuninganna ja tema noor Poiss mind juba päevadeks kummitama jäänud. Ehk lummaski mind filmi visuaal, mis omamoodi on tee hoopis teise maailma.

Kuigi "Lumekuninganna" ei jätnud mulle nii sügavat muljet kui minuga koos kinos käinud kaaslasele, soovitaksin filmi siiski vaatama minna. Kas või ainult seetõttu, et tegemist on uue Eesti filmiga, kus räägitakse puhtas eesti keeles.