Kuidas hiirest lõvi teha?

Kreeka eelarveprobleemid on vaid jäämäe tipp. Finantskriisi järgmine episood on suurenev suveräänsusrisk, eriti arenenud riikides, kus on tohutu eelarvedefitsiit ja hiiglaslik riigivõlg, kuna need riigid natsionaliseerivad majanduskasvu elustamiseks erasektori finantskahjumi.

Ajalugu näitab tõesti, et majanduslangus ja erakahjumi natsionaliseerimine viib sageli riigivõla sellise tasemeni, mida enam teenindada ei suudeta. Finantskriisile, mille käivitasid liigsed võlad ja laenukapitali kasutamine erasektoris, järgneb mõne aasta pärast suveräänsuse puudujääk ja/või kõrge inflatsioon riigivõla reaalväärtuse likvideerimiseks.

Kreeka on nagu kanaarilind söekaevanduses euroalale, kus kõik nn PIGS-riigid (Portugal, Itaalia, Kreeka, Hispaania) kannatavad riigi- ja välisvõla teenindamise probleemi all.

Euroga liitumine, kursitõusuga turu konvergentstehingud nihutasid võlakirjade tulususe neis riikides Saksa liiduriikide taseme suunas. Järgnev krediidibuum toetas tarbimise ülemäärast kasvu. Enamik kannatavad eksporditurgude kaotuse pärast Aasiale. Tootlikkuse kasvu ületav palgakasv viis valuuta kallinemise, konkurentsivõime kadumise, jooksevkonto defitsiitideni. Euro kallinemine (osalt Euroopa Keskpanga liiga karmi rahapoliitika tõttu) oli viimane nael konkurentsivõime kirstu. Seega ei piisa kasvu elustamiseks eelarve korrigeerimisest, vajalik on ka konkurentsivõime taastamine.

Selleks on ainult kolm moodust. Deflatsi-oonikümnend toimiks, kuid sellega kaasneks majanduse stagneerumine. Õige lähenemine on tootlikkust suurendavate struktuurireformide kiirendamine, pidurdades samas palkade kasvu. Või siis oleks euro nõrgem - kui EKP leevendaks (üsna ebatõenäoline) rahapoliitikat. Nõrgem euro ei kaotaks aga vajadust struktuurireformide järele.

Reaalne IMFi programm suurendab eelarve kärpimise ja struktuurireformide poliitika usaldusväärsust. Selle raames kehtestaks Euroopa Komisjon Kreekale eelarve- ja struktuurireformide tingimused, EL ja/või EKP pakuks finantsabi. Ent turud jäävad skeptiliseks, eriti kui reformide elluviimine viib tänavademonstratsioonide, märatsemiste, streikide ja venitamiseni.

Kuna ELil puudub kogemus ja EKP finantseerimist võidakse tajuda kui päästeoperatsiooni, oleks parim lähenemisviis IMFi programm. Edukaimad neist, mis on tehtud eelarve ja/või välisvõla finantseerimiskriisi riski puhul, kujutasid likviidsus- või finantsabi, mida toetasid reformid (nt Mehhiko, Türgi ja Brasiilia).

Kreeka võimud ja EL eitasid viimase ajani finantseerimisvajadust, muretsedes selle pärast, et see annaks signaali nõrkusest, häbimärgistaks riigi. See oli ränk viga.

Kui Kreeka ei kohanda oma poliitikat eelarve stabiilsuse ja konkurentsivõime taastamiseks, on omal kohal ka ELi ja EKP osaline toetus, et vältida ülejäänud euroala nakatumist ja ohtu rahaliidule. Kreeka ebaõnnestumisel võib olla samasugune üleilmne mõju, nagu oli Lehman Brothersi krahhil.

Riiklike kursivahede eest makstakse juba oma hinda doominoefekti näol, mis liigub Kreekast Hispaania, Portugali jt euroala liikmeteni. EL ja EKP muretsevad igasuguse "abi" moraalse ohu pärast. Kuid just seetõttu on usaldusväärne IMFi programm, mis seob finantsabi eelarve- ja struktuurireformidega, õige viis Kreeka ja teised PIGS-riigid lõvina möirgama õpetada.

Copyright: Project Syndicate, 2010, www.project-syndicate.org