A.Le Coq tahab siidriga maailma vallutada

Ettevõtte juht Tarmo Noop  leiab, et just siider on toode, millega välisturgusid haarata. Hetkel on nad sihikule võtnud Taani, Rootsi ja Inglismaa, kui ühel turul on suudetud korralikult paika panna edasimüüjad ja tooteportfell, siis tehakse järgmine samm Kesk-Euroopa poole.

„Kohalik õlu on alati number üks kõikjal, importõlu jääb turul 2-10% vahel. Eestis moodustavad sellised õlled vaid 4-5% turust. Isegi maailma populaarseimal õllel Heinekenil on siin turuosa vaid 1%. Õlu on küll tore bränd, kuid ei suuda konkureerida populaarsuses kohalike kaubamärkidega. Seetõttu oleme võtnud teise fookuse: me tahame siidri maailma viia. Siidriturul ei ole väga suurt konkurentsi, eriti kaasaegsete siidrite puhul, mis noortele peale lähevad. Siidriturg ei ole väga traditsioonide keskne, samas kui õlu on rahvuslik uhkus. Me näeme selles tugevat ekspordipotentsiaali. Peakonkurendiks tahaksime Euroopa turul saada Kopparbergile,“ rääkis Noop, miks A. Le Coq proovib just siidriga, mitte õllega edu saavutada.

Õllega on jalg kinnitatud Noobi sõnul eeskätt piirikaubandusse, mis on Saksa-Taani ja Taani-Rootsi vahel, kuhu müüakse eeskätt purgiõlut. Piirikaubandus tähendab, et taanlased käivad Saksa piiril ostmas saksa aktsiisiga õlut. Kaupluskettidesse aga A. Le Cog õllega trügida ei taha. „Saku võib ju öelda, et nad on oma õllega Ameerikas edu saavutanud, aga kui vaadata müügimahte, siis on need olematud,“ märkis Noop.

Noobi sõnul tahab ettevõte laienemise just nüüd ette võtta, sest nüüd on neil olemas ka tootmismahud, et seda tagada. Kuna eelnevatel aastatel on tootmismahtudesse investeeritud, siis sinna hetkel raha panema ei pea. Praegu tuleb investeeritakse tööaega, on laiendatud ekspordiosakonda, et teha uurimustööd iga turu kohta. Palju selline töö täpselt maksma läheb ei osanud Noop täpselt öelda, märkides, et sõltub, kas kettidesse saamiseks kasutatakse vahendajaid või mitte, lisaks iga riigi eripärad. EASilt tahab A. Le Coq abi taotleda turu-uuringute tegemiseks.

„Eksport on fookus, mida me aina enam tahame tähtsustada,“ ütles Noop.

Varem tagasihoidlike ekspordinumbritega joogitootja kasvatas mullu eksporti 4,5 korda. „Praegu müüme umbes 300-400 000 liitrit kuus välismaale,“ ütles Noop.Eestis müüs A. Le Coq 2009. aastal 100 miljonit liitrit jooke. Eksport oli sellest 12,6 miljonit, millest tegelikult nö puhas eksport ehk grupist väljapoole müük oli vaid 3,3 miljonit. Ettevõtte ametliku ekspordi sees on ka need mahud, mida A. Le Coq teeb tütarfirmadele või emafirmale, seda aga Noop päris ekspordiks ei pea, sest tegu on tootmistellimuse täitmisega. Edaspidi on eesmärgiks seatud, et grupist väljapoole eksport võiks kasvada 50% aastas. Kasumiprognoose uute turgude osas Noop veel avaldada ei soovinud.

Nende eesmärkide saavutamiseks ettevõte praegu tootmisvahenditesse investeerima ei pea, küll aga kulub raha, et teha uuringuid iga turu osas. Lisaks on vaja iga riigi jaoks eraldi pakend välja töötada, sest Põhjamaad on deposiidiriigid, samuti tuleb arvestada riikide seaduste eripäradega. Näiteks Rootsis saab jaeketis müüa vaid siidrit, mille kangus ei üle 3,5 kraadi.

Eelmisel aasta lõpul siseneti Taani turule. Noobi sõnul on veel vara rääkida tulemustest, kuid vastuvõtt on olnud vahendajate sõnul Eesti siidrile positiivne.

„Kopparberg on meie suurim konkurent. Kui ühel väiksel rootslaste siidritootjal on õnnestunud oma bränd maailmas number üks siidriks teha, siis miks me ei võiks sama teha. Või vähemasti neile kõrvale tulla. See tähendab tööd ja pühendumist, aga kindlasti on see võimalik,“ oli Noop optimistlik.