Arvamus: Kreeka kriis jõuab ka Ameerika randa

Kreeka abistamise keerukus euroala raames ei peaks tähelepanu kõrvale juhtima tõsiasjalt, et sisuliselt on võlaprobleem sama, olgu tegemist Islandi, Iirimaa, Suurbritannia või USAga. Varieerub vaid suurus.

„Meile siin läänemaailmas hakkab kohale jõudma õppetund, et sellist asja nagu tasuta lõunaid a la Keynes pole olemas,“ kirjutab Ferguson. „Defitsiidid ei „päästnud“ meid kaugeltki niipalju kui rahapoliitika.“ Autori sõnul on riiklike kulutuste suurendamise abi majanduse stimuleerimisel osutunud arvatust tagasihoidlikumaks, osa sellest on avatud majanduse tingimustes „lekkinud“ teistesse riikidesse ning kolmandaks – arve avaliku sektori võlakoorma plahvatusliku kasvu eest on laekunud arvatust palju varem.

USAs tundub aruandepäev veel kaugel olevat – mida hullem olukord euroalal, seda tugevamaks dollar läheb. Samas piisab vaid põgusast pilgust USA eelarvedefitsiidile nägemaks, et USA riigivõlakirjad on niisama "varjuline sadam" kui Peal Harbor 1941. aastal.

Juba kahe aasta perspektiivis on USA riigivõlg üle 100% SKPst.

IMF avalikustas hiljuti, kui palju peaksid arenenud riigid oma eelarvepositsiooni korrigeerima, et taastada eelarvepoliitika jätkusuutlikkus. Kõige halvemas seisus olid Jaapan ja Suurbritannia, kus vajaliku korrektsiooni ulatus on 13% SKPst. Siis järgnesid Iirimaa, Hispaania ja Kreeka (9%) ning kuuendal kohal USA 8,8%ga SKPst.

Ameeriklased on küll hakanud rohkem säästma, kuid sellest ei piisa, et üles osta võlakirju triljoni dollari väärtuses aastas. Seni on USA riigivõlakirjade tulusust all hoidnud USA keskpanga tugiostud ning Hiina reservidesse kogutud USA võlakirjad. USA keskpank plaanib aga tugiostude lõpetamiseks ning ka Hiina on järsult vähendanud USA võlakirjade ostmist.

USA intressimaksed võivad paisuda praeguselt 10%lt viiendikule või veerandile kogu tuludest. Juba hoiatas agentuur Moody’s, et USA tippreiting AAA ei ole midagi iseenesestmõistetavat.

Ajaloolasena, ei jäta Ferguson märkamata, et lääneriikide eelarvekriis algab Kreekast, lääne tsivilisatsiooni hällist. Varsti jõuab see üle väina Suurbritanniasse. Võtmeküsimus on aga see, millal jõuab kriis lääne mõjukuse viimase kantsini Atlandi teisel kaldal, kirjutab Ferguson.