Vanemapalk täiskasvamiseni

Praegune nn vanemapalga süsteem on suunatud lapse esimese pooleteise aasta vältel vanema varasema sissetuleku kompenseerimisele ehk on kaudselt suunatud laste hankimise toetamisele. Samas on süsteem selline, et "toetame vaest libastunud õnnetukest". Kuidas need lapsed üles kasvatatakse, jäetakse rahulikult suures osas vanemate mureks.

Lapsevanemad peavad võrreldes lastetutega tegema palju rohkem tööd, hankima rohkem toitu ja riideid, suurema eluaseme ja sõiduvahendi, lapsevankrid ja -toolid, korraldama laste stardiraha elluastumiseks jms. Ja ikka arvab ühiskond, et tal on suured õigused otsustada vanemate eest laste koolitust, arstiabi ning allutada teda kõikvõimalikule lastega seotud ühiskonna kontrollile. Lapsi kodus kasvatav vanem on materiaalne ripats, kel endal puudub baas iseseisvaks otsustamiseks.

Vaid inimene suudab edasi anda põlvkondade kogemusi, oskusi, tõekspidamisi, väärtusi, kultuurilist ja tehnilist tarkust ehk kanda ühiskonna järjepidevust.

Kui iga muu elusliik pühendab oma põhitähelepanu oma jätkuvuse ja elusuutlikkuse tagamiseks, siis oleks ka maksumaksja raha jagaja põhiülesanne sellesamaga tegeleda. Paraku maksab ühiskond ühe vangi ülalpidamise eest märgatavalt rohkem!

Ühiskonna järjepidevuse tagamise seisukohalt tuleb vanemapalka maksta lapse vanuseni, kus ühiskond ootab lapsest juba vastutusvõimelist ühiskonnakodanikku. Sellise vanemapalga sisseviimisega poleks ühiskondliku tunnustuse mõttes enam edukad vaid need, kes suudavad nn meeste maailmas paremini "läbi lüüa". Tekiks juurde üks uus karjääridimensioon ning nais-meesküsimus, naiste diskrimineerimine ja ka feminism kaotaks kiiresti pinna jalge alt. Ka poleks ühiskonnal enam vajadust ettevõtjatele olemuslikult võõraid perede-naiste-laste toetamise funktsioone kaela määrida.

Vanemapalga suurus, maksmise kord, aga ka lastekasvatuse kvaliteedi kontrolli- ja vastutuse mehhanismid tuleb määratleda ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamise vajadustest lähtuvalt. See peab suunama vanemaid ühiskonna pikaajalistest perspektiividest lähtuvalt sellisele arvule mitmekülgselt arenenud vastutustundlike endaga hakkamasaavate ühiskonnaliikmete üleskasvatamisele, kes tagavad ühiskonna järjepidevuse ja toimeefektiivsuse. Kuid peab jätma "tootmata" töötute ja eluheidikute hulgad.

Vanemapalga konkreetse suuruse määratleks ühiskondlik kokkulepe. Kindlasti ei tohi vanemapalk stimuleerida laste arvukuse kaudu täiendavate elatusvahendite teenimist. Kuid vanemapalga aluseks ei saaks ka olla vanema varasem töötasu.

Üks võimalik vanemapalga skeem võiks olla järgnev: ühe lapse eest on vanemapalk elatusmiinimumi tasemel, kolme lapse puhul riigi keskmine töötasu. Kahe lapse puhul selle vahepeal. Kui ühiskond peab kolme lapse taset ühiskonna jätkusuutlikkuse vajadusi rahuldavaks, siis on eespool mainitu ka vanemapalga laeks, sõltumata laste arvust. Vanemapalga tase peab saama ajas muutuda vastavalt ühiskonna vajaduste ja võimaluste muutumisele.

Võrreldes erinevate toetuste, dotatsioonide, haridus- ja huviringi kulude kompensatsioonidega tundub vanemapalk lapse täiskasvanuks saamiseni vaid esimesel pilgul ülisuurt kulu nõudvat. Peamine ühiskondlik tulu tuleb siiski ühiskonna koosluste võimalustest tegeleda sellega, milleks nad on ette nähtud, ehk motiveerituma ja efektiivsema ühiskonnakorralduse näol.