Eesti vajab kasvuks iga turgu

Ajal, mil mu vana kolleeg Kalev Kukk andis oma bossile majandusnõu, et mingit majanduskriisi ei ole ega tule, euro nimel me majanduskasvu ei ohverda ja sammume uhkelt Euroopa viie rikkama riigi hulka, hoiatasin mina majanduslanguse eest ja ütlesin, et praeguse justkui kõige rahvuslikuma valitsuse ajal kaotavad paljud selle riigi kodanikud oma vara.

Kahjuks on see aeg käes.

Kahe aastaga on majandus langenud 20% ja töötus liginemas samuti 20%-le. Meil pole majanduse edendamise strateegilist plaani. Nii valitsus kui ka omavalitsused tõstavad makse ja monopoolsed ettevõtted hindu, kuid majandus sellest ei kosu, pigem langeb. Venelaste sõimamine, sisevaenlaste otsimine, 2009. aasta kuulutamine innovatsiooniaastaks, usk, et euro lahendab kõik, on asendustegevused. Probleemiks on nõudluse puudumine. Toodangut pole kuhugi müüa ja igasugune turg, ka Vene turg, on Eesti majanduse jaoks vajalik.

Teiseks, keegi ei väida, et ainult Vene turg on päästerõngas. Keegi ei räägi ainult transiidile orienteeritud majandusest. Kuid transiidi kahjulikuks tunnistamine on end liberaalseks ja turumajanduslikuks nimetava partei ja valitsuse kohta asjatundmatu ja rumal.

Keegi ei räägi muust, kui normaalsetest suhetest naaberriigiga, mis on nii majanduslikus kui julgeoleku mõttes Eestile kasulik. Tuletan meelde, et Tiit Vähi kirjutas 1992. aastal alla vastastikku soodsa majanduskokkuleppe Jegor Gaidari valitsusega ja 1995. aastal Eesti valitsuse nimel avalduse ELi astumiseks. Need kaks dokumenti polnud vastuolus. Eesti peab mõlemas suunas tegema koostööd.

Kolmandaks, Kukk võttis aluseks 1991. aasta ja Venemaa ja mitte 1990. aasta ja NSVLi, kuhu läks 98% Eesti väljaveost.

1995. ja 1999. aasta võrdlemine näitab seda, kellele Kukk oma kirjatüki on suunanud: inimestele, kes ei tea majandusest midagi või kel vanust alla 25 aasta. Ülejäänud teavad väga hästi, et 1998. aastal varises Vene majandus täielikult kokku ja ka kogu kaubavahetus ülejäänud maailmaga. Nii Venemaa kui ka Eesti majandus toibusid sellest šokist kiiresti. Praegusel kriisil aga lõppu ei ole veel näha.

Et aga Ansipi valitsuse rahvus- ja välispoliitika on tulnud kasuks Eesti ja Venemaa majandussuhetele, seda arvavad nii Eestis kui ka kogu maailmas küll ainult inimesed Eesti peaministri büroost. Seda vaid siseringile mõistetavat saladust pole võimalik kommenteerida.

Kukk läheb artiklis vastuollu meil üldlevitatava ettekujutusega, nagu oleks Vene turg erakordselt riskantne. On ju nii, et kui Eesti eksport Venemaale kukkus 32%, on Vene turg meile keskeltläbi sama riskantne kui oma siseturg või mis tahes muu turg. Ning veel. Kui meie ei oota siseturu nõudluse olulist suurenemist ei tulevaks ega ka ületulevaks aastaks, siis Vene majandus juba näitab paranemise märke ja naftahindade stabiliseerumine 70-80 USD vahele annab alust arvata, et see nii ka jääb.

Eesti vajab hädasti majanduskasvu taastumist 4-5% tasemele. Praeguses maailmas on seda kasvu võimalik leida vaid kasvavatelt turgudelt. Kui saame paar protsenti sellest idast, oleme ülesandest poole lahendanud. Muidu tuleb meil otsida neid võimalusi Kesk-Euroopast, kus oleme konkurentidele igas faasis kindlalt alla jäänud"