KUIDAS tekib püsiv tegevuskoht?

Püsiva tegevuskoha tekkimine on piiriüleselt tegutseva ettevõtte jaoks tõsine maksurisk ja see eksisteerib rohkemates olukordades, kui ettegi kujutada võiks. Maksurisk see seisneb selles, et kui Eesti äriühingul tekib mõnes muus riigis maksuõiguslikult püsiv tegevuskoht, peab kasumi, mis püsiva tegevuskoha kaudu teenitakse, maksustama selles teises riigis vastava tulumaksuga. Kuidas seda riski hinnata ja mida arvesse võtta, selgitab advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius maksukonsultant Marko Saag.

Praktika on näidanud, et Eesti ettevõtjad on püsiva tegevuskoha riski sageli alahinnanud. Olen kokku puutunud mitmete juhtudega, kus piiriülest äri ajavatel isikutel oli tekkinud püsiv tegevuskoht teise riiki. See risk võib esineda pea igas sektoris.

Kui eksisteerib risk, et äritegevus teises riigis tekitab püsiva tegevuskoha ning selle administreerimine muutub keeruliseks, võib kaaluda ka eraldiseisva äriühingu asutamist teise riiki. See võib anda positiivse efekti vastutuse piiritlemise osas, kuna püsiv tegevuskoht ei ole eraldi isik ning tegevuse eest vastutab nn peakontor.

Kui Eesti äriühingul on tekkinud mõnes Euroopa majanduspiirkonna riigis või Šveitsis püsiv tegevuskoht ja osa ärikasumist on allokeeritud püsivale tegevuskohale, ei pea püsivale tegevuskohale omistatud kasumist makstavaid dividende tulumaksuga maksustama sõltumata sellest, kas püsiva tegevuskoha riigis maksustati neid ärikasumeid.

Kui püsiv tegevuskoht on aga mõnes muus välisriigis, peab sellisele püsivale tegevuskohale omistatud kasumist dividendide maksmisel nende mittemaksustamiseks tõendama ka seda, et see kasum on seal tulumaksuga maksustatud.