Käibemaksuteema lõpetuseks

Käibemaksuvaidluses püstitatud õiguslik eesmärk on saavutatud. Nimelt annab riigikogu poolt teisipäeval vastuvõetud rakendusseadus lootust, et põhiseadusest tulenev mõistliku aja põhimõtte nõue on seadusandjale pärale jõudnud ja seadusandja tõstab põhiseaduse päevapoliitikast kõrgemale.

Rõhutan, et tegemist oli õigusvaidlusega põhiseadusest tulenevate printsiipide järgimise üle.

Meenutuseks. Riigikogu otsustas tänavu 18. juunil tõsta käibemaksu 18 protsendilt 20 protsendile ning jõustada kogu ühiskonda puudutava maksutõusu juba 1. juulil sellel aastal. Käibemaksutõusu sedavõrd kiire rakendamine oli põhiseadusevastane, sest järgimata jäi põhimõte, et isikutele antakse mõistlik aeg ümberkorraldusteks.

Pean oluliseks, et õiguslikud regulatsioonid ei muutuks üleöö inimestele ebasoodsas suunas ning seadusandja arvestaks ka majanduslanguse perioodil vajadusega järgida põhiseaduse põhiprintsiipe. Pöördusin seepärast riigikogu poole ettepanekuga tunnistada põhiseadusvastast olukorda ning heastada ettevõtjatele kiirest käibemaksutõusust tulenevad tagajärjed.

Riigikogu minu ettepanekuga ei nõustunud ega tunnistanud, et käibemaksutõusu kiirkorras jõustumine oli põhiseadusega vastuolus. Küll aga mööndi, et tehtud sai viga. Nüüdseks on seadusandja väljendanud tahet tehtud viga parandada. Loomulikult on vastuvõetud rakendusseadus kui vigade parandus ikkagi tagantjäreletarkus, kuid annab siiski võimaluse tehtut korrigeerida.

Seda ei saa vaadelda endise olukorra ennistamisena, mis oleks reaalsuses ka võimatu. Küll aga saab seda seadust käsitleda otsese põhiseadusvastasuse kõrvaldajana: see leevendab suure osa ettevõtjate poolt väljatoodud probleeme.

Olles konstruktiivne ja soovides ühiskonnale positiivseid lahendusi, ei pea ma otstarbekaks riigikohtusse pöörduda.

Põhiseadusriigi õppetund. Nii parlamendi opositsioon kui ka koalitsioon käitusid konstruktiivselt selles osas, et opositsioon suutis kohe võtta initsiatiivi ja algatada erakorralise istungijärgu kokkukutsumise, koalitsioon suutis aga esitada vigade paranduse vajadust tunnistava seaduseelnõu, mis ka mõistliku aja jooksul vastu võeti.

Oluline on, et rakendusseaduse menetlemisel küsiti arvamusi ka ettevõtlusorganisatsioonidelt ja ekspertidelt ning nendega arvestati. On hea tõdeda, et rakendusseaduse menetlemisel järgis seadusandja hea õigusloome tava põhitõdesid.

Küll aga jäi kummaliseks ja heade tavade seisukohalt küsitavaks seik, et vormiliselt eitati õiguskantsleri ettepanekut, kuigi sisuliselt seda aktsepteeriti ja asuti tegutsema.

Ometigi ei ole selline riigikogu käitumine praegu alus riigikohtusse pöördumiseks.

Loen õiguskantsleri menetluse käibemaksuvaidluses lõpetatuks. Igale maksumaksjale jääb vajadusel võimalus konkreetse kohtuasja kaudu viia läbi põhiseaduslikkuse järelevalve oma õiguste kaitseks.

Kokkuvõtvalt oli toimunu oluline õppetund suurema strateegilise prioriteedi - Eesti põhiseadusriik - rakendamisel. See tähendab, et põhiseadus ja põhiseadusest tulenev on reaalselt meie elu alus ning kõikidele kohustuslik.