Suvekodu nagu vabaõhumuuseum

Nagu inimesedki, kes vähemalt nädalalõppudeks pealinna kärast pisut eemale püüavad saada, et siis Tagakopli maamajja maabuda. Maabuda on siin üpris sobilik sõna, sest meri asub hooneist kiviviske kaugusel.

Umbes põlvkonna eest või varemgi püüti kõik vana unustada ja võimalusel uuega asendada. Olid selleks siis mööbel või hooned, igale poole pressis peale näotu kergplokk või saepuruplaatidest lauad ja kapid.

Nüüd aga oleme hakanud kõike seda, mida veel hiljuti igandlikuks, inetuks ja oma aja äraelanuks pidasime, tagasi tahtma. Et üht korralikku, kas ehedalt säilinud või oskuslikult renoveeritud elamut on Saaremaalt ikka üsna raske leida, arvab ka Tagakopli perenaine Heidi. "Otsingutel veendusime, et kui on maja enam-vähem, siis on krunt kohutav, ja kui krunt sobib, siis on hoone suhteliselt viletsas seisus."

Oma vara kaitseks ei pea Heidi sõnul olema tipptasemel turvasüsteeme. Vahel piisab ka sõbralikust naabritädist.

"Kui elumaja valmimas oli, olekski peaaegu kahjutuli lahti pääsenud. Välistreppi õlitanud töömees viskas oma riidenutsakad tuppa kamina ette ja lahkus. Need läksid seal aga põlema. Vaid kaminaesise poolkaares paeplaadid pidasid tule kinni."

Ühes korralikus majapidamises peab õuenurgas olema pisike majake, ukses südamekujuline ava. Ehk siis peldik nimelt.

Nii pakkunud Heidi sõnul üks tuttav töömees, et kuna majaehitusest palke jäi üle ja õhtuti midagi erilist teha pole, siis võib ta selle majakese valmis teha. "Eks ta üks pikk projekt oli ja vahepeal sammhaaval ka edenes, aga lõpuks valmis ta sai."

Fotod: Andres Haabu