Leedu puuhalumaja

Just sellest mõne aasta eest Klaipeda rajooni rohetavale põlluservale kerkinud modernsest eramust võtakski seekord rääkida. Lisaks Gintautas Natkeviciusele oli projekti kaasautor ka Rimas Adomaitis.

Arhitekti sõnul jõudsid tellijad temani täiesti juhuslikult: olles külastanud ühte arhitektuurinäitust, tundsid tema tööde vastu huvi ja helistasid. "Nad olid juba kaua linnas elanud, sellest tüdinenud ja otsustanud põgeneda maale," rääkis Natkevicius.

"Kogu nende perekonna lugu meenutas mulle Noa laevaehitust, kes kogus oma alusele kõik elusolendid. Nemadki jätsid ühel päeval maha kõik seniümbritseva, võtta kaasa vaid need asjad, mis neile kallid, ja kolida ära maale."

Sobiva majakoha leidmiseks üksjagu aega. Siis aga leiti ootamatult sobilik, kümne hektari suurune maatükk mäenõlval, millelt avanes kaunis vaade jõele ja orule. Samas ka armuti sellesse.

"Selle üle, kuidas hakkab krundil paiknema maja, eriti kaua juurdlema ei pidanud. Hoone avatus sai suunatud orule, metsatuka ja põllu poole piiluv osa jäeti suhteliselt suletuks," lisas Natkevicius. "Nii paistabki maja tagapool vaatajale rohkem kindlusemüüri kui eramufassaadina."

Ise toonides laudvooder lisab pinnale reljeefsust. "Alguses plaaniti teha kogu majakarp betoonist, mis pidi fassaadil jäljendama puidumustreid. Arvutused aga näitasid, et siis ei peaks üks hoonetiib ilmselt koormusele vastu ja otsustati pisut kavaldada ning kasutada kohe laudvoodrit," rääkis Natkevicius.

Tema sõnul oli tõeline väljakutse siiski see, et kasutati täiesti töötlemata laudmaterjali, teadmata, mis sellega aga ilmastikuolude toimel juhtuma hakkab. Tulemus aga ületas kõik ootused: puit omandas eri värvitoone, muutes sellega fassaadi elavaks. Arhitektide õnneks osutusid tellijad ka ise julgeteks katsetajateks, kes said kohe aru, et kui suurt maja sellele krundile ka ei püstitataks, ikkagi jääks see ümbritsevas looduses suhteliselt tagasihoidlik.

Algul oli arhitektide sõnul idee anda majale tüüpilise Leedu maamõisa välimus. Ehk sissesõidutee alleega, peamaja ning sellest eraldi teeninduseks mõeldud korpus. Tellijaile tehtud joonised aga muljet ei avaldanud.

Siis aga meenus kellelegi lõkkemotiiv, et miks mitte kujundada hoone sellisena, mis meenutaks üksteisele asetatud halgusid. Nii sündiski veidi kummaline vormilahendus. Üks hoonetiib kerkib lõpuosas ka maapinnast lahti, luues omanäolise koha autoparklale.

Autorite arvates tundub hoone loogiline, funktsionaalne ja hästi ümbritsevasse loodusesse sulanduv. Maja välised jooned kajastuvad sisemuses. "Kui pärast betoonitööde lõppemist küsisime majaomanikelt, et kas sellised pinnad jätamegi, olid nad sellega rõõmsalt nõus," meenutas Natkevicius.

Nii saigi betoon valdavaks ka sees. Lisaks tammepuit teise korruse põrandatel ja mööblis ning palju klaaspindasid, mis muudavad esimese korruse otsekui läbivaadatavaks. Tänu suurtele klaaspindadele sai maja ümbritsev loodus otsekui osakeseks interjöörist.

Fotod: Raimondas Urbakavicius