Ei läinud, vaid löödi minema

Ainult kaks tundi enne seda, kui peaminister teatas sotsiaaldemokraatlike ministrite ametist vabastamisest, kiitsid meie ministrid heaks 3,4 miljardi krooni suuruse lisaeelarve. Muu hulgas sisaldus ses näiteks nii "populaarne" idee nagu kütuse aktsiisitõus.

Kui rahandusminister Ivari Padar ja sotsiaaldemokraadid oleksid valitsuses tõesti vaid valimiskampaaniat teinud, nagu väidavad Reformierakond ja IRL, poleks me mingil juhul võtnud endale nii suurt poliitilist vastutust, vaid oleksime selle veeretanud järgmise valitsuse õlule. Bensiini hinna tõstmine on kogu maailmas täiesti ainulaadne viis valimiskampaania tegemiseks!

Sotsiaaldemokraatide osalusel on riigieelarvet tasakaalustatud kokku 14 miljardi krooni ulatuses. Ehkki meie majanduslangus on üks ELi kiiremaid, on Eesti seitsme riigi seas, mille eelarvepuudujääk oli Euroopa Komisjoni kevadprognoosi järgi väiksem kui 3% SKPst.

Seega ei pea paika jutt sotsiaaldemokraatide soovimatusest valitsusvastutust kanda. Valitsusliidu lagunemise põhjus oli Reformierakonna ja IRLi otsus vabaneda sotsiaaldemokraatidest, kes oma 10 kohaga riigikogus osutusid 60liikmelises valitsusliidus liiga tugevaks ja põhimõttekindlaks jõuks.

Paremparteisid häiris see, et arvamusküsitlustes tõusis sotsiaaldemokraatide populaarsus. Seetõttu tehti Ansipi ja Laari tagatoas külm otsus - vahetada sotsiaaldemokraadid pehmema partneri vastu.

Loogiline olnuks kutsuda sotsiaaldemokraatide asemel valitsusse esmalt rohelised - nemad kaasati koalitsioonikõnelustesse juba pärast 2007. aasta valimisi.Pealegi on nad erinevalt korruptsioonisüüdistustest räsitud Rahvaliidust puhta mainega ning koostöö nendega ei vihasta IRLi ja Reformierakonna valijaid.

Ent paremparteide valik langes Rahvaliidu kasuks just eeldusel, et olematu toetusega Reiljani parteil pole enam midagi kaotada ja see liitub valitsusega niikuinii.

Paljuräägitud töölepingu seadus oli vaid ettekääne sotsiaaldemokraatide valitsusest väljapuksimiseks. Tööandjate ja ametiühingute keskliidud leidsid mõlemale poolele sobiva lahenduse seaduse muutmiseks olukorras, kus tööpuudus kasvab väga kiiresti. Lahendusega olime päri ka meie, ent mitte Reformierakond ja IRL. See oli ajalooline olukord, kui kahe parempartei ideoloogid kaitsesid Eesti majandust Eesti ettevõtjate eest.

Valitsust lagundas ka Reformierakonna klammerdumine oma valimislubaduste külge, nende täitmine masu ajal oli sotsiaaldemokraatidele vastuvõetamatu.

Sotsiaalminister pakkus välja 300kroonise lastetoetuse vähendamise 10%, kuid ei võtnud sentigi maha vanemahüvitisest, mille ülempiir on ligi 30 000 krooni. Reformierakond käis välja idee vähendada 250 krooni võrra tulumaksuvaba miinimumi, kuid oli vastu meie ettepanekule tõsta tulumaksu määra.

Reformierakonna ettepanek tähendab seda, et 52 krooni kuus kaotavad nii koristajatädi kui ka peaminister. Sotsiaaldemokraatide ettepanek toob riigieelarvesse rohkem raha ja on õiglasem -tulumaksu tõus 1% võtab koristajatädilt 20 ja peaministrilt ligi 700 krooni.

Eesti poliitiline tulevik on muret tekitavalt ebakindel. Valitsuskriisi tekitamisega võttis eelkõige Reformierakond endale väga suure vastutuse. Loodame kriisile võimalikult ruttu lahendust. Kahjuks on eelmine nädal näidanud, et peaminister ega tema partei ei kontrolli enam neid protsesse, mille nad käivitasid. Hullemaks teeb olukorra see, et isegi kui uus koalitsioon või vähemusvalitsus saab maha veel ühe lisaeelarvega, algab kohe sama piinarikas 2010. aasta eelarve tegemine. Kuna omavalitsuste valimised mõjutavad tugevasti olukorda Toompeal, kestab poliitiline ebakindlus sügiseni.