Riigihangete pidevale vaidlustamisele kriips peale

Konkurentsi ja riigihanke kui konkurentsi ühe erivormi juurutamine on tülikas, kuid peame mõtlema, kuidas efekiivistada süsteemi, mitte loobuma saavutatust.

Sellel taustal on emotsionaalselt mõistetav Tallinna linnavalitsuse reageering Tallinna jäätmeveo turul toimuvale: "aitab jamast" ja kohtuskäimistest, me teeme "oma firma". Probleem hangete ümber toimuvaga on olemas, kuid lahendustee on väär, nagu kõõma ravimine giljotiiniga.

Elu on visanud meile vingerpussi, muutes riigihangete ülla idee iseenda grimassiks. Kui algselt aktsepteeeriti konkursside korraldajate ja vahekohtu otsuseid, siis varsti hoomasid kavalamad ettevõtjad, et hankesüsteemi võib kohtuvaidluste kaudu muuta relvaks oma võidukate konkurentide vastu.

Praeguseks on hangete vaidlustamised tasalülitanud mitte üksikud konkurendid, vaid terved valdkonnad, nagu ehitus, bussiveod, europrojektid, jäätmekäitlus jne. Vaidlustamisest on tekkinud lausa uus turg. Seega on küsimus, kuidas tuua hanked tagasi oma algse idee juurde. Hangete destruktiivsüsteemist ei murra me läbi muidu, kui muudame tellija otsuse kiireks ja lõplikuks.

Normaalne oleks, et tellijad ja pakkujad lepivad kokku, et lahendavad tekkida võivad vaidlused kuu aja jooksul vahekohtus, mille otsus oleks lõplik.

Nii jääks palju kallist kohtu ressurssi kulutamata, majandus pääseks liikuma ja poleks vaja ka kulutada munitsipiaal- ega riigiettevõtete loomise peale. Säiliks konkurents ning hankesüsteem kui kõige efektiivsemad regulaatorid.

Muide, ka linna "oma firma" ei päästa jamadest ja kohtuskäimistest. Muutudes turguvalitsevaks konkurentsiseaduse mõistes, hakkaks see ettevõtja kohtus käima konkurentsiametiga. Teiseks, kuidas kujutatakse ette anda "oma firmale" konkurentsiseaduse mõistes ilma konkursita ainuõigus?