Liiga nõrgad antidepressandid majandusdepressiooni vastu

Euroraha kasutusele võtmise asemel peaksid poliitikud võtma vastutuse – nii erakondliku kui ka isikliku. Viimane aeg on korraldada koalitsiooni ja opositsiooni esindajatest koosnev ümarlaud, kus sõltumatute ekspertide ja teadlaste abil selgitatakse välja usalduskrediidi vähenemise, laienemise ja süvenemise põhjused.Uppuvalt laevalt lusikaga vett välja kühveldada on ebaefektiivne. Peame leidma koha, kus Maarjamaa laev on hakanud lekkima ning siis leida inimesed, ressursid ning tingimused nende ressursside kasutamiseks, et kreenis olevat laeva veel päästa.

2. Võõrtööjõu väljaviimine päästab majanduskriisist.

Kuigi see probleem puudutab rohkem suuri Lääne-Euroopa riike, ei saa siin mööda vaadata ka Eesti tööandjad, plutokraadid ning politikaanid. Kui eesti inimene ei taha käsi mullaseks teha, keevitada ei oska ning õmmelda ei viitsi, siis hõivavad paratamatult võõrtöölised vakantsed kohad. Vaja on hoopis solidaarsust, millest ka president Ilves riigi aastapäeva kõnes rääkis. Meil uhke ja upsaka paganarahvana on raske olla solidaarne alamklassiga (sest keskklass meil ju puudub), samastada end kodutute, töötute või asotsiaalidega. Üks naaber ei tea, kas teine naaber elab või sureb. Õnneks on üksiküritajaid, kes kaastundest ning halastusest kaasmaalaste vastu on astunud konkreetseid samme abivajajate välja selgitamiseks.

3. Pankade riigistamine peatab majanduskriisi.

See on vaid alternatiiv, ei enamat. Nagunii haldavad meie raha suuresti Rootsi pankurid. Selle asemel oleks mõttekam südametunnistuse kategoriseerimine. Aktsepteerida südametunnistust kui kategoorilist imperatiivi, kui Jumala häält inimese südames.

Seda rõhutasid eriti teravalt Immanuel Kant ja Jean-Jaques Rousseau. Paljud kirjutatud seadused (loe: JOKK) enam ei toimi, kirjutamata reeglid veel ei toimi – aga südametunnistus? See on ju indikaator, mis annab endast märku, kui toimime selle vastaselt ning rahu on seal siis, kui võtame südametunnistuse häält kuulda. Seda oleks hädasti vaja praktiseerida just nüüd, kus maksumaksja raha eest teevad endale vägevat reklaami nii Euroopa Parlamenti kui ka kohaliku omavalituse volikogudesse kandideerijad.Me ei tohi lasta end hullutada, mõjutada ega kallutada. Usaldagem siinkohal südametunnistust.

„Õhus on uus idee.“ Sellise lausega alustab briti majandusteadlane John Maynard Keynes 14. märtsil 1932 oma raadiopöördumist BBCs.

Tol hetkel valitses Euroopat väga raske majanduskriis. Mõttehiiglane kutsus inimesi üles säilitama tasakaalu säästmise ning investeerimise vahel. 1930. aastatel saadi pikkamööda aru, kuidas kasu jahtimisest võib saada sõltuvus. Kas ka meie poliitikud sellest aru saavad? Ei tea. Keynes rõhutas, et meie ülesanne on luua selline sotsiaalne kord, mis oleks võimalikult efektiivne, et saavutada oma majanduslikke eesmärke, ilma et peaksime reetma oma ettekujutusi heast elust. Noor ning vast ametisse nimetatud sotsiaalminister võiks selle loosungi oma kabineti seinale raamituna riputada.

Nõudluse vähenemine toodete ja teenuste järele vallandab ahelreaktsiooni, mida on võimalik Keynesi arvates peatada vaid seeläbi, kui riik võtab endale asendusnõudluse tekitaja rolli. See tähendab loomulikult suuri summasid. Vabakaubandusmudelit pooldav Keynes oli seisukohal, et tööturu produktiivsus tõuseb siis, kui igaüks saab teha seda, mida ta kõige paremini teha oskab. Samas pooldab ta näiteks teatud määral ka kodumaise autotööstuse kaitset. General Motors saadab lähiajal 47 000 töötajat sundpuhkusele. Tegemist on maailma suurima autotööstusettevõttega. USA on valmis mõnel määral kodumaiseid firmasid aitama.

Loodan, et Keynesi palju korratud väide „pikemas perspektiivis oleme me kõik surnud“, ei muutu tõeks Eesti kohta. See aga sõltub sellest, milliseid "antidepressante" me kasutame.