Nafta leiukohti otsitakse satelliitide abil

Uute energiaallikate otsinguile vaatamata pole nafta puurimisele veel alternatiivi ja aina kahanevad naftavarud sunnivad esmalt otsima paremaid viise nafta leiukohtade avastamiseks, kirjutas fyysika.ee (http://www.fyysika.ee/uudised/meie?uudis_sisu=481).

Üheks viljakamaks meetodiks selles vallas on Maa gravitatsioonivälja täppismõõtmine. Nafta paikneb harilikult kergemate kivimite või savikihtide vahel ja seetõttu on nendes piirkondades ka gravitatsiooniväli lokaalselt nõrgem. Erinevus keskmisest väärtusest on siiski väga väike ja parim viis selle tuvastamiseks on satelliitmõõtmised.

Nüüd on Taani tehnikaülikooli kosmoseinstituudi vanemteadur Ole Anderseni juhtimisel valminud uus ja varasematest täpsem Maa gravitatsioonikaart, mis keskendub eelkõige ookeani- ja rannikupiirkondadele. Senise sajakonna kilomeetrise lahutusvõime kõrval on uusi mõõtmisi iseloomustav kahekilomeetrine lahutusvõime suur samm edasi.

Niisugune areng saavutati sellega, et otseselt Maa tõmbejõu mõõtmise asemel uuriti ookeanipinna kõverust. Piltlikult võib kujutleda, et kui veepinna all on ühes kohas ülejäänud merepõhjast tunduvalt suurema tihedusega piirkond, tõmbab see vett enda kohale tugevamini kui kõrvalised alad ja veepinnale tekib muhk. Sarnaselt tekivad lohud kergemast ainest piirkondade kohale. Silm nii väikeseid efekte ei erista, küll aga täpsed ja korduvad kõrgusmõõtmised satelliitidelt. Taani tehnikaülikooli pressiteates nimetatakse üheks lootustandvamaks piirkonnaks Arktikat, kus ootuste kohaselt muutuvad jää sulades ligipääsetavaks rikkalikud naftavarud.