Meie ülekoormatud pisilennuk

Vanas Roomas kasutati ennast häbistanud leegionide puhul karistuseks detsimeerimist ehk iga kümnenda leegionäri hukkamist. Karistamine hõlmas iga kümnendat, olenemata sellest, kas nad olid viimase lahingu kangelased või argpüksid.

Meil käib lõikamisega kaasas asjatu lõhestamine. Jagame ühiskonna headeks õpetajateks, kunstnikeks või pensionärideks, keda ei tohi puutuda, ja pahadeks. Viimaste hulgas on ka ametnikud, kelle palku tuleb alandada. Ametniku halvustamine on lihtne nagu lapse löömine.

Et lõikamine ei kujuneks detsimeerimiseks, tuleb läbi viia kiire ja põhjalik inventuur. Peame läbi kaaluma, milliseid tegevusi peame tegema riigi jõuga ja milliseid kodanikualgatuse või turujõu alusel.

Auditeerida tuleb ka menetlustähtaegu: on terve rida võimalusi neid vähendada. Kui see on tehtud, siis tuleb juhtidele anda piisavalt õigusi oma töö efektiivseks tegemiseks. Kohalike omavalitsuste lausliitumises ei tohiks näha kolli, vaid võimalust uuel kujul ellu jääda. Samuti võiks luua mõningate majandusprobleemide lahendamiseks kiirelt toimiva erikohtu.

Riike võib võrrelda lennukitega: suur lainer lendab kiiresti ja kaugele, kuid võrreldes väikelennukiga on kehva manööverdusvõimega ja õgib kütust. Suuri järele aimates kukume puruks. Meie väikelennuk on ülekoormatud, seega tuleb üle parda heita kõik ebavajalikud regulatsioonid. Üle tuleb vaadata ka avaliku teenistuse kontseptsioon: kõige õigem oleks üle minna lepingulistele suhetele.