Arvamus: kolm viisi Eesti päästmiseks

Eesti päästmiseks lähemas perspektiivis on olemas kolm meetmete gruppi, millest koalitsioon on otsustanud kasutada halvimat võimalikku.

Arvestades seda, millise kiirusega majanduslangus süveneb, peame majandusprobleemidele lahenduste otsimisel koondama jõupingutused meetmetele, mis saaksid kiiresti tulemusi anda ja kriisi pidurdada. Üha kiirenevalt kukkuv majandus vajab hädapidurit täna, et siis peale olukorra stabiliseerumist saaksime rahulikumalt kaugemat majandustulevikku planeerida ja oma uut majanduslikku identiteeti leida.

Lühiajalised abinõud jagunevad kolme erinevasse meetmete gruppi, millest iga grupi rakendamine tekitab ühiskonnas erineva olukorra ja loob erinevad väljavaated kriisi ületamiseks.

Esimesse gruppi kuuluvad meetmed, mis on suunatud äärmuslikule kokkuhoiule ja kulutuste kärpimisele. Sellele valitsusliidu kinnitust mööda alternatiivi ei ole. Raha säästetakse pensionide, haigusraha, kaitsekulutuste, investeeringute, omavalitsuste jm hädavajaliku arvelt.

Need meetmed tagavad riigi vahendite kokkuhoiu eelkõige vaesema elanikkonna kihi, s.o nõrgemate arvelt – varanduslikult kindlustatud inimesed ei vaja toetusi ega pensionitõusu ning nad suudavad ka arstiabi eest probleemideta tasuda.

Esimese meetmete grupi negatiivne pool on ühiskonnas leviv ebaõigluse ja ebavõrdsuse tunnetus. Need meetmed ei pruugi meid enam päästa, vaid ajavad pikemas perspektiivis olukorra veel hullemaks.

Teise gruppi kuuluvad meetmed näevad ette majanduse päästmist välislaenuga ja selle pinnalt edasist arengut. Laenuga tagaksime olukorra, kus suurde majanduslikku ja sotsiaalsesse ohtu ei satu vähemkindlustatud inimesed ja saaksime kõik täie jõuga pühenduda majanduse tugevdamisele ja konkurentsivõimeliseks muutmisele. Saaksime tagada eakatele väärilise pensioni ja keegi ei peaks kartma arstiabita jäämist. Samuti oleks kindlustatud meie riigi sõjaline julgeolek.

Asjata püüavad reformistid hirmutada inimesi laenamise tondiga. Euroopa Liidu prognooside järgi peaks liikmesriigid 2009. aastal laenama kokku 2.230 miljardi euro suuruse summa! Eesti on üks väheseid riike, kelle kohale tabelisse on kirjutatud „null“. Uhke küll, aga mida me sellest võidame?

Kolmandasse gruppi kuuluvad meetmed oleksid suunatud solidaarsuse ja subsidiaarsuse suurendamisele. Meetmed tagaksid olukorra, kus me kõik loobuksime millestki Eesti päästmise nimel ja majanduskriisi koormat ei lükataks ainult ühe elanikkonna kihi kaela. Näiteks otseste maksude osakaalu suurendamine ja kaudsete maksude osakaalu vähendamine. Solidaarsuse tagamiseks oleks õige ajalooline hetk tuua sisse astmeline tulumaks, mis võimaldaks tagada olukorra, kus tugevamad panustavad majandusruumi päästmiseks rohkem. Allapoole on vaja tuua emapalga ülempiir, mitte vähendada toetusi, ja tagada pensionäride toimetulek.

Tänast majandusolukorda arvestades ja lähtudes sellest, et tulemusi tuleb saavutada väga kiiresti, on ilmselt mõistlik arutada teise ja kolmanda meetmete grupi kombinatsiooni rakendamist. Ühelt poolt vajame kiiresti välislaenu ja teisalt majandusõigusliku raamistiku muutmist viisil, mis tooks kogu ühiskonna solidaarselt riigi päästmise vankri ette. Sellisel viisil suudaksime majandusolukorra stabiilseks muuta ja laduda vundamendi pikaajalist edu toovate strateegiate elluviimiseks. Muul viisil langus jätkub.