Bengt Dennis: Rootsi pankade asi pole Balti riike stabiliseerida

Pangad, sõltumata nende päritolust, ei saa asuda riigi rolli ja juhtida stabiliseerimispoliitikat, kirjutab Dennis täna Dagens Industris avaldatud vastulauses.

Ohu märke oli ammu näha, kuid need vaikiti maha või rünnati kriitikuid, kirjeldab Dennis Balti riikide valitsuste käitumist.

Mida oleks saanud teha? Kehtivate valuutarežiimide tõttu ei saanud keskpangad suurt midagi teha. Võimalus üle minna paindlikumale valuutarežiimile jäeti kasutamata – seda saanuks teha Euroopa vahetuskursimehhanismiga (ERM) liitumisel (see on üks tingimus eurole ülemineku eel). Sel hetkel oleks olnud kuldne võimalus üle minna avaramale kauplemiskoridorile +/- 15%. Selle asemel jäid Balti riigid vana süsteemi juurde, mis ei võimalda mingit liikumist või võimaldab väga piiratud liikumist nagu Läti puhul, kirjutab Dennis.

Kui keskpank on mängust väljas, jääb üle vaid eelarvepoliitika. See tähendab, et vastutus on parlamendil ja valitsusel. Ei tehtud aga midagi või tehti väga vähe. Stabiliseerimispoliitikat lihtsalt ei olnud, kirjutab Dennis. Alles läinud aastal oli Läti valitsuse eelarvepoliitika ekspansiivne. Kodumaine nõudlus oli väga tugev veel viimase hetkeni.

Balti riikides toimunu on peaaegu õpikunäide. Kui tarbimisel sel moel kasvada lastakse, kasvab nõudlus laenude järele, mida ergutab tagant ka ootus, et varade väärtus pidevalt kasvab. Pangad olid varmalt valmis laenu andma. Et sellest taoline pidu tuli, selles pole pangad süüdi, kuna pangad ei saa endale võtta riigi rolli ja tüürida stabiliseerimispoliitikat. Pakkumise poole pealt laenubuumi ohjata ei anna, seda näitas ka Rootsi kogemus, tõdeb endine keskpankur. Küll aga saab ja tuleb seda teha nõudluse poole pealt, ja seda Balti riikides ei tehtud.

Küsimusele, kas ka pangad tegid siiski vigu, vastab Dennis, et pangad pidanuks varem endale aru andma, et taoline laenubuum võib kaasa tuua suuri kahjumeid. Samuti oleksid pangad saanud pidurdada valuutalaenude väljaandmist, vähemalt Lätis, kus pole valuutakomitee süsteemi.

Dennis ei leia, et pankade asi oleks laenupoliitikat nii suunata, et arendada konkurentsivõimelist majandust. Küll saanuks aga riik pidurdada maksupoliitikaga laenuraha nii ohjeldamatut voolu kinnisvarasektorisse, märgib Dennis.

Dennis lõpetab oma arvamusloo tõdemusega, et pangad on olnud liiga helded, mis päädib nüüd sellega, et sel ja tuleval aastal tuleb kanda suuri laenukahjumeid. „Oluliselt suuremaid kahjumeid, kui seni nimetatud,“ kirjutab Dennis. Vastutust majanduses tekkinud disproportsioonide ja laenupeo eest kannab aga valitsus, mis ei hoidnud tagasi kodumaist tarbimispidu.