Dollar, euro, nael, jeen - millist valida?

Valuutahindade ekstreemne liikuvus 2008. aastal lõi kindlasti paljude pead sassi. Dollar kukkus kuni augustini, kui siis end äkitselt ümber keeras. Kuna sügisel toimusid aktsiaturgudel niigi erakordsed sündmused, siis nii järsku ümberkeerdu võiks põhjendada hedge-fondide suunavalikuga, kes kõik nüüd karjakesi uksest välja tahtsid saada ning positsioone äkitselt ümber mängisid. Kõigel sellel on muidugi küljes väga spekulatiivne lõhn, mis tirib fundamentaalsete ning tegelike hindade vahele suuri kääre.

Dollar rallis isegi siis, kui USA majandus raskelt kukkus. Ka jeeni tugevus muutus panuseks, mis tundus täiesti vankumatu. Samal ajal sukeldus ka Jaapani majandus langusesse. Euro püsib siiani üsna vankumatu, kuigi euroalal pole väljavaated samuti kiita. Nael kolistab ämbreid teiste valuutade vastu.

Mis siis põhjustab sääraseid veidraid anomaaliad? Kõige tõenäolisem vastus on see, et valuutamaailm on segi paisatud sunnitud positsioonide müükide tõttu ning eriti just süsteemi suure võimenduse tõttu. Tundub, et üks "suur käsi" ja mitte aga mõistus ei liiguta valuutahindu. Ja seda "suurt kätt" pole üldse nii kerge märgata.

Dollar on seni olnud maailma niiöelda "reservikuningas". Maailma suurimad valuutareservid on just selles valuutas. Dollarit hakkasid kangutama nullintressid, USA valitsuse meeletud rahapumpamised süsteemi, mis kasvatas valitsuse võlga ning defitsiiti. Kui ei peaks jälle kord "suur käsi" mängu tulema, võiks see dollari saata jällegi kuristikku. Lisaks ei tõota head ka nende majanduste käekäik, kellel reservid istuvad dollarites. 2007. aasta lõpus oli dollaris 63,9% maailma valuutareservides ning 26,5% eurodes. Muret valmistab ka see, et Hiina, kel on maailma kõige suuremad dollarireservid, on intresse kärpinud eelmise aasta sügisest alates juba viis korda.

Endine USA föderaalreservi esimees Alan Greenspan ütles 2007. aasta septembrikuus, et euro võib dollarit asendada juba 2020. aastal kui põhilist reservvaluutat. Seda juhul, kui ka Suurbritannia võtab euro kasutusele.

Jeen on aga dollari vastu viimase kolmeteistkümne aasta tugevaim. Suuremalt jaolt tundub asi vaid tehnilist laadi. Kuid aastaid on spekulandid laenanud jeenis, et finantseerida kõrgemat tootlust pakkuvaid valuutasid ning varasid, mis nüüd on saanud kõvasti kannatada. Kui teised majandused peaksid hakkama näitama tugevnemise märke, peaks ka jeen nõrgenema hakkama.

Euroopa keskpank on intressilangetuse osas olnud väga uimane. Ja see on eurole kasuks tulnud. Jaapan, USA ning Suurbritannia on väga agressiivselt intresse alandanud. Euroala pole aga veel õiget majanduslangust maitsta saanud ning kui töötus mühinal kasvama hakkab, tabab euroala suure tõenäosusega oma ametivendade saatus. Tugev euro ei aita kaasa kuidagi ka euroala ekspordile.

Suurbritannia naelsterling on kukkunud nii euro, jeeni kui ka dollari vastu. Suurbritannia keskpank on sama agaralt intresse langetanud nagu ka USA. Väga raskelt on pihta saanud ka nende majandus. Võrdne tase euroga tundub üsnagi tõenäoline. Euro vastu on nõrgenetud väga sirgjooneliselt ning üsna kiirelt kaotasid inglased oma ostujõust euro vastu pea 25%. Kuigi 18. ja 19. sajandil oli enim rahareserve just naelades, on 21. sajandil nael täiesti omapead jäänud. Poleks ime, kui Suurbritannia ühel hetkel otsustab euro kasuks.

Kas euro hakkab end tõestama? Kas Rootsi ning Suurbritannia võiksid kahetseda, et neil nüüd eurot ei ole? Võibolla tõesti, kuid kui Euroopa keskpank raha süsteemi pumpama hakkab ning intresse agressiivselt kärbib, ei tundu ka euroraha jalgealune just väga kindel. Siiani on euro end aga tõestanud, eriti just eestlaste jaoks, sest Eesti kroon on euroga seotud. Meie ostujõud on nii Suurbritannia kui ka Rootsiga üle 20% tugevnenud.

2009. aastal turvalist valuutat leida on ilmselt sama raske ülesanne, kui raske oleks olnud möödunud sügisel USA aktsiaturult turvalist aktsiat leida või sama raske kui turvalist panka valida. Kuid erakordsed ajad jätkuvad ilmselt ka käesoleval aastal.