Mida teevad ämblikud kosmoses?

Sama haridusprogrammi piletiga sõitsid süstiku Endeavour pardal orbiidile ka mõned liblikad. Tõeliste teadlaste tee on ikka alanud siirast huvist meid ümbritseva vastu, enamasti juba varases nooruses, seega ei maksa kahelda ka niisuguse programmi õigustatuses.

Ämblike ja liblikate jälgimine ei ole loomulikult ainus, millega rahvusvahelises kosmosejaamas tegeletakse. Mõned tõsiteaduslikud katsedki on väga põnevad. Kuid küsime esmalt, miks üleüldse on teadlastel tarvis laboritega taevasse kolida, eriti kui see nii kallis on.

Kosmosejaamas on kõik kehad pika aja jooksul kaaluta olekus ja niisugust olukorda maapinnal paraku veel tekitada ei osata. On küll võimalik kasutada tõukuvaid magneteid ja muid nippe, et miski hõljuma panna, kuid gravitatsiooni välja lülitada ei mõisteta.

Üks võimalus siiski on - vabalt langevad kehad on samuti kaaluta olekus, ent ilmselt pole see viis sobiv näiteks taimede kasvu uurimiseks mitme kuu jooksul. Ei maksa siiski arvata, et 350 kilomeetri kõrgusel, kus jaam tiirleb, poleks Maa tõmmet enam kauguse tõttu tunda. Asjad kukuvad niisugusel kõrgusel vaid kümne protsendi võrra väiksema raskuskiirendusega, kui maapinna läheduses.

Kosmosejaama ja kõiki satelliite hoiab üleval just nende tiirlemine ümber Maa. Pöörleva karuselli serval tunneme tugevat jõudu, mis meid justkui karuselli keskmest eemale tõukaks; sarnane jõud mõjub ka ringikujulistel orbiitidel satelliitidele. Nendel tasakaalustab selle aga Maa tõmme ja kokkuvõttes ei jäägi midagi järgi, kui tiirlemiskiirus õigesti valida.

Sama kehtib ka kõige kohta eraldi, mis orbitaaljaamas leidub - iga taimerakk ja molekul selles on ühtmoodi kaaluta olekus.

Teine põhjus orbiidile kolimiseks on seotud kõikvõimalike kosmiliste kiirtega, mille eest Maa magnetväli ja atmosfäär meid hästi kaitsevad, aga takistavad sama edukalt ka kiirguse uurimist. Niisuguse kiirguse mõõtmiseks kasutatakse loomulikult ka mehitamata satelliite, kuid miski ei asenda võimalust kohapeal nokitseda ja vajadusel midagi muuta või parandada.

Näiteks Venemaa projekti Matrjoška raames uuritakse ehtsale luukerele ehitatud inimese büsti plastist maketi abil kosmonautide elutähtsate organiteni jõudvat kiirgust.