Kommentaar: ära unusta helkurit, sest sind on raske unustada

Kui käsitletav probleem ei oleks tõsine, ei vajaks antud küsimus niivõrd otsekohest kajastamist.

Kõlanud on arvamused, et hirmutunnetel mängiv kampaania ei ole eetiline ning koledatest asjadest nagu surm ei tohiks avalikult rääkida. Samas – kuivõrd eetiline on enesehävitusliku käitumise võimaliku tulemusena oma lähedastele valu ja hingepiina tekitada?

Eesti liikluses hukkunute sünge statistika räägib enda eest – numbreid vaadates võib vist iga Eesti elanik väita, et “ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle tuttav poleks liiklusõnnetusse sattnud”. Reklaami negatiivset vastukaja lugedes ja kuulates peaks igal mõtleval inimesel tekkima küsimus, et kui telekanalid ja Internet on tulvil mõrvafilme, mida võivad vaadata kõik, kel jõudu pulti käes hoida, siis milleks sellise reklaami tõttu viriseda?

“Ära unusta helkurit, Sind on raske unustada” kampaania on oma ülesandega hästi hakkama saanud – kampaaniast räägitakse. Teemakohased arutelud on puhkenud nii ajaleheveergudel, uudistes, blogimaailmas kui ka paljudes kodudes, sest reklaami sõnum puudutab meid kõiki.

Kui üks inimene tänu kampaaniale endale helkuri külge riputab ning ei muutu seeläbi numbriks meie niigi kurvas liiklusõnnetuste statistikas, on sõnum kohale jõudnud ning kampaania end õigustanud.