Teeme Eestisse tuumajaama

Osalemine 20protsendilise osalusega Ignalina projektis tähendab mitmete miljardite kroonide suurust investeeringut Eestist välja ja 3 miljardi krooni väärtuses elektrienergia importi. Olematuks jääks tänane elektri eksport, saamata sajad miljonid kroonid maksutulu ning loomata tuhanded töökohad.

Tänaseks on Leedu end diskrediteerinud tõsiseltvõetava partnerina ning nii Eesti Energias kui poliitikute seas levib arvamus, et pole mõtet üritada asja, mis lisaks kaheldavatele tuludele muudkui venib ja sumbub kohalikku poliitikasse.

Mitmete kõrgete ametnike väited tuumaelektrijaama teemadel põhinevad ühel Soome konsultatsioonifirma Ramse 2004. aastal koostatud raportil. Paraku sisaldab see raport ebatäpsusi.

Üks ekslik väide on, et jaam peab tootma 100protsendilisel võimsusel. Tegelikult saab kaasaegsete tuumajaamade elektritootmismahtu varieerida 30-100 protsendi vahemikus, kusjuures elektri tootmismahtu saab muuta 1-3 protsenti minutis. Ülejäävat võimsust muidugi saab alati eksportida. Teiseks väidetakse, et uued ehitatavad jaamad on võimsusega 1000-2000MW. Ka see on vale, sest leidub ka Eestile sobivaist väiksema võimsusega reaktoreid.

Lõpuks väitis RAMSE, et Eesti jaama puhul maksaks kWh ligi 63 senti. Kuid pole mingit põhjust eeldada, et elektri tootmine oleks Eestis kallim kui Soomes, kus tuumajaamades toodetava elektri hind on 40-50 senti kW/h ning Ameerikas, kus saavutatakse tuumaelektri omahind on 30-35 senti kW/h.

Nimelt moodustavad tuumaelektrijaamades toodetava elektri hinnast 70-80 protsenti kapitalikulud ning ehitus on Eestis palju odavam kui Soomes või USAs.

Majandusministeeriumi koostatud energeetikamajanduse arengukavas pakutakse tuumaenergia jaoks vajaliku seadusandluse vastuvõtmist alles 2012. aastaks ning oma tuumajaama 2023. aastaks.

Samal ajal tunnistab elektrimajanduse arengukava 2008-2018, et põlevkivile ka uute kateldega panustades tõuseb elektri hind 2013. aastaks tasemele 90 senti kW/h (täna on hind 40 senti kW/h). See tähendab massiivset kulude kasvu Eesti inimestele ja majandusele.

Veel enamgi, hiljuti kinnitas majandusminister Juhan Parts Postimehes, et käiku läheb strateegia, mille kohaselt 2020. aastaks kujuneb elektri hinnaks 120 kuni 150 senti kW/h, vastavalt CO2 kvoodi hinnale. Sellega kaasnev elektri hinna tõus tekitaks suuri probleeme tööstustele, kus elektrienergia moodustab kuludest 5-15 protsenti (näiteks suurte jahutuskuludega piima- ja lihatööstustele, samuti puidutööstustele). Päevapealt võib sulgeda Kunda tselluloositehase. Ilmselt tõuseksid ka Tallinna trammide ja trollide piletihinnad.

Samuti tähendaks põlevkivistrateegia Eestis toodetud elektri konkurentsivõimetust müügiks välismaale, samas kui 2007-08. aastal teenis Eesti Energia ekspordist 1,3 miljardit krooni aastas.

Mitmed eksperdid väidavad, et Eesti oma tuumajaama valmimine 2017. või 2018. aastaks on teostatav.

Nüüd tuleks tõsiselt asuda tegelema tuumajaama võimalike asukohtade tehnilise, keskkondliku ja majandusliku analüüsiga. Võimalik, et ametnike ja poliitikute kartused on liiga suured, et majanduslikke samme astuda, kuid õnneks pole välistatud, et elektrituru avanemise perspektiivis rajab Eesti esimese tuumaelektrijaama mitte Eesti Energia, vaid asjalik eraettevõte koos võimekate välisinvestorite- ja energiafirmadega.