Kommentaar: hullumeelsus kogub jõudu

Kui varem nimetas ta lihtsalt musta valgeks ning kaitses tõsise ja sünge näoga oma väiteid, siis nüüd kinnitab ta, et Eesti välispoliitika peab põhinema väärtustel, mitte majandushuvidel. Ja vastavalt sellele ta tegutsebki.

Ansip kutsub ärimehi hoidma eemale Venemaa rahast. Aga Pekingis, kus arutati Muuga sadama terminali ehitamist, teatas, et tal oleks hea meel, kui Peking loobuks oma kavatsustest, kuna Eestil on päris sitt naaber. Nullides kõik ettevõtjate pingutused, arvab peaminister ehk, et kaitseb väärtusi, mis seisavad majandushuvidest kõrgemal. Ainult et, kas ta küsis ettevõtjatelt ja oma rahvalt, mida nemad eelistavad: kas tunda uhkust selle üle, et Eestisse suhtutakse kui Bruce Willisesse - mille üle tundis Ansip rõõmu pärast oma Washingtoni visiiti - või reaalse heaolu ja majanduse kasvu üle?

Olgu, Ansipiga on vist kõik selge. Kuid pluralismi pisik eraldi võetud peas juba aktiviseerus. Näiteks rahandusminister Ivari Padar soovitas riigikogul eelarve läbivaatamisel lähtuda majanduskasvu prognoosist, millesse ta ise ei usu. Kaitseminister Jaak Aaviksoo teatas, et kaitseks agressori eest ostab Eesti sisse tanke ja soomukeid, kuigi teab, et niipea seda küll ei juhtu - väeülemad teatasid talle seda.

Lõpp-punkti pani haridusminister Tõnis Lukas, kes kiitis kooli direktorit, sest too põletas õpilase kätt suitsukoniga. Nii tulebki teha, on minister kindel, oma autoriteeti tuleb kaitsta iga hinnaga, sealhulgas ka vägivallaga. Meenutades jutte koolivägivallast, tundub ministri käitumine mõnevõrra haiglasena.

Nakatus ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves, kes annab panuse hullumaja patsientide koori. Esinedes mõni päev tagasi Walesi rahvusassamblee ees, rõhutas ta nii enda kui ka oma suurnaabrite keele õppimise vajadust. Muidugi ta mainis, et need «suured» ei vaeva ennast väiksemate naabrite keele õppimisega. Sõna «vale» on selle kohta veel liiga leebelt öeldud. Kuid see ei ole peamine. Veel hiljuti kinnitas Ilves uhkusega, et ei kavatse õppida okupantide keelt ning tõstis selle lausa põhimõtteks. Mis siis juhtus? Kas ta jäi haigeks?

Kunagi elasime me riigis, millest kõik rääkisid, et selle eesotsas seisab vana ja haige valitsus. Nüüd aga elame me riigis, mida juhib noor, kuid ohtlikult haige valitsus.