Kuidas on tipptunnil kiireim liigelda?

Kui sa oled kunagi hommikul ummikus seistes rooli taga mossitanud, et kõndides jõuad ka kiiremini tööle, siis põhimõtteliselt on sul õigus. Äripäev testis ühe Tallinna ummikute ema, Pirita tee peal, milline liiklusvahend on kiireim.

Autovaba nädala keskel, kolmapäeva varahommikul asusid üksteise vastu tulisesse võitlusesse motoroller, mootorratas, auto ja ühistransport, kelle vastas seisid jooksja, rulluisutaja ning jalgrattur.

See, kes läbib tipptunnil seaduslikult kõige kiiremini umbes kümnekilomeetrise teekonna Regati maja juurest Pirital Äripäeva kontorini Pärnu maantee viadukti juures, kroonitakse Tallinna teede kuningaks.

Tähelepanu, valmis olla, läks! Ja kõik panevad tuhatnelja ajama. Või noh… tegelikult kõik peale auto, kes ennast rahulikult veniva autorongi külge haagib. Ummikuid mittetunnistavate kaherattaliste motomasinate kõrval lõikavad jõudsalt teed ratas ja rulluisud. Pärituul lubab kiirusel kasvada kuni 40 kilomeetrini tunnis, mis tööle hiljaks jäävaid roolikeerajaid ainult ärritab. Kuid see pole autojuhtidele veel kõige hullem. Põrguliku piinaga jälgivad nad, kuidas nende hobujõududest pungil masinate kõrval keegi kõrend samas tempos tormab.

Siinkohal ei maksa lasta ennast petta. Mehed kondimootoril on kõik küll sportlikud, ent seda üksnes oma põhileiva kõrvalt.

Vahepeal on Äripäeva sekretär Moonika bussiga kesklinna jõudnud. Vahetades bussi ülerahvastatud trammi vastu, satub ta tavapärasesse ühissõidukiseiklusesse. “Noh, tere! Jälle sina,” saab Moonika rõõmsa tervituse täiesti tundmatult mehelt. “Kuhu me siis täna sõidame? Tahate Virtsu? Kuressaarde? Selle lahja metrooga? Võtke ikka midagi, mis sada kilti välja võtab,” soovitab blond meesterahvas.

Samal ajal on Pirita tee lõpp teised võistlejad lahti pudistanud. Erinevalt suurmagistraalidel voorivatest mootormasinatest kasutavad ülejäänud ära kõik hoovid ja tänavad, kust vähegi lõigata saab.

Ise veel mõned sajad meetrid enne finišit ratta seljas vehkides tundsin, kuidas hingetus kopsudes murdma hakkas. Veel viimane pingutus ja…

Lõppaegu kokku lüües tuli loorberipärg mootorratturile ulatada, kes vaid 15 minutiga teekonna läbis. Teise koha pälvis võitja väikevend motoroller. Vaid neli minutit hiljem saabusin mina ratta seljas lihasmobiilide seast esimesena. Üllatavaks osutus aga purunenud ennustus ühistranspordi haledast kaotusest. Olgugi, et vaid minutiga, jõudis Moonika ette meie jooksvast uuriva toimetuse toimetajast Raivost, kes võitjast veidi üle kahe korra kauem tuli. Lõppajaga 30 minutit langeski ummikute põhjustaja auto viiendana rulluiskude ja ühissõiduki vahele.

Tõsi, eksperimendi teostuse koha pealt tuleb veidi ka pihtida. Nimelt on ummikus seisva auto aeg võetud päev hiljem. Eksperimendi hommikul oli stardipaiga vahetus läheduses avarii, mistõttu kogu ummik paraku meie autojuhi selja taha jäi.