Kliinilised miljonid ravimiuuringutest

Kas on üldse vaja ravimiuuringute rahastamisel silma peal hoida? Võib-olla ongi normaalne, kui ravimifirmad sadade tuhandete kroonide eest arstidelt “patsiente ostavad”. Väidavad ju uuringutes osalevad arstidki, et tegu on raske tööga, mille eest tasugi teab mis ahvatlev pole.

Võib-olla tõesti. Kuid leidub ka arste, kes oma firmade aruannetes on olnud üllatavalt avameelsed nii ravimiuuringute kui ka nende eest saadavate summade suhtes.

Ühe hea näitena teenis 2007. aastal Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiaosakonna juhi Toomas Toomsoo firma Doctoom OÜ umbes viielt kliinilistelt uuringult ligi 800 000 krooni käivet, mis kõik sisuliselt otse kasumisse läks. Kuna firmas oli kaks omanikku ja mitte ühtegi palgatöötajat, siis kasumi kaheks jagamisel tähendaks see kummalegi 400 000 krooni. Kui nimetatud summa omakorda aasta peale laiali jaotada, teeks see kummalegi osanikule 33 000 krooni lisatasu iga kuu. Isegi tipparsti palga kõrval on see arvestatav number.

Toomsoo ise, kes ravimiuuringuid oma põhitöö kõrvalt teeb, seda meelakkumiseks ei pea. “Tegelikult on see meeletult raske töö. See dokumentatsioon, mida nõutakse, on päris kolossaalne,” selgitas Toomsoo ja poetas, et turu keskmine tasu patsiendi pealt jääb Euroopas 65 000–100 000 krooni vahele.

Ravimiameti peadirektori asetäitjat Alar Irsi panevad need summad imestama. “See on keskmise erialaarsti mitmekordne kuupalk,” ütles Irs, kelle hinnangul võib raha saada väga oluliseks näitajaks patsiendi uuringusse sattumisel. “Mida suurem raha on, mida arstile või uuringukeskusele pakutakse, seda tõenäolisemaks muutub patsiendi sattumine konkreetsesse uuringusse,” arvas Irs.

Taani suure ravimiuuringufirma siinse tütarettevõtte, aastas üle 20 miljoni krooni teeninud Pärna kliiniku juhi Ivo Valteri sõnul võib sellest rahast hoopis väheks jääda. “Kõrvalseisvad arstid vaatavad küll, et hirmus raha liigub. Kui ise hakatakse tööd tegema, siis osutub see raha hoopis väikseks,” selgitas Valter, kes oma väite tõestuseks mind ka kliinikusse külla kutsus.

Ravimiuuringutega seonduv dokumentatsioon on tõesti meeletu – Pärna kliiniku kontoris on riiulite viisi kaustasid kõikvõimalike numbrite ja paberitega, mis piinliku täpsusega on loogilistesse üksustesse jagatud. Siiski on selle põhjal väga raske hoomata, kui palju tööd ja aega see dokumentatsioon nõuab. Kuna möödunud aastal ei pidanud suur osa arste paljuks oma põhitöö kõrvalt viie või isegi enama uuringuga tegeleda, ei näi see võimeka arsti konti murdvat.

Siinkohal tuleb rõhutada, et väljatoodud firmad on ühed vähestest eeskujulikest, kes on julgenud kliiniliste uuringute käibed avalikult välja riputada. Enamik rahast liigub tegelikult läbi FIEde või otse arstide pangakontole, mida jälitada on võimatu.