Haus Galerii: siin on kunsti müügil oma rütmid ja nipid

"Turul on oma eripära ning ma arvan, et seda sorti kunstile, mida Sanderi oksjonil müüdi, ei ole Eestis publikut. Väliskunsti suhtes on meie ostja üsna konservatiivne ning kui ta Euroopa vanemat kunsti osta tahab, siis liigub ta ise päris palju maailmas ringi, teeb hinna ja tasemevõrdlusi ning ostab mujalt," märkis Ausman.

Kunstispetsialisti hinnangul on meile ka kultuuriliselt teatud temaatika võõras ning näiteks kristliku motiivi vastuvõtmiseks peaks olema motivatsioon. "Paraku on üldse erinevate riikide kunstiturgudele omane üldine konservatiivsus ning iga riik kaubitseb oksjonitel suuresti just oma regiooni ja riigi pärandiga. Mõistagi me tahaksime neid piire lammutada, kuid selliselt ja üleöö see ei juhtu. Selleks peaks siin siiski näitama pisut intrigeerivamat teose taset, et meie ostjaskonda tõsiselt kaaluma panna. Inimesed on piisavalt erudeeritud, et osata suurepärast kunsti hinnata. Kunsti müües peab adressaati tundma," rääkis ta, rõhutades veel kord, et kui turg teatud tüüpi kunsti vastu ei võta, ei näita see turu rumalust, vaid tema eripära.

Eesti kunstioksjonite pilditaseme valikut peab Ausman väga heaks, öeldes, et ega niisama istu Haus Galerii oksjonitel kaks korda aastas ligi 80 inimest korraga saalis. "Ma ei taha öelda, et eestlane on loid kunsti ostma ega ole ka nõus väitega, et majanduslangus kunstiturgu oluliselt mõjutanud oleks. Meie kunstioksjonite traditsioon on lihtsalt muu maailmaga võrreldes välja kasvanud hoopis teisest situatsioonist. Siin on oma rütmid ja oma nipidki, kuidas ühte või teist kunstisuunda või perioodi potentsiaalse ostjani viia," sõnas ta.

Samas on tema hinnangul siinsel turul ka mõningane küllastus. Klient on oksjonite suhtes muutunud valivamaks, pannes suurimat rõhku müüdavatele teostele. Ausman märkis, et suuremate ostjate kollektsioonid on üsna mahukad ning seda hoolikamalt nad kaaluvad, mida juurde osta ja mida mitte.

Keskmisel järjel olev inimene kaalub aga ostu veelgi rohkem, iseäranis seetõttu, et kergemini tuleb otsus osta mõni teine luksusese või reis, mitte niivõrd kunstiteos. "Me ei saa seda inimestele ette heita. Kunsti ostjaks peab kasvama, selle põhjenduseni, miks kulutada mitteesmavajaliku kunsti peale, peab inimene jõudma, see on väärtushinnangute muutumise ja arenemise küsimus ja galeriid saavad siin teejuhiks olla. Me peame ikkagi tuginema ajaloole ja sellele, milline on meie tegelik kultuuripagas, millises kunagises dogmaatilises ja võrdsustaotluslikus ühiskonnas on meie tänane võimalik kunstiostja kasvanud," lisas galeriijuht.

Pühapäeval toimunud oksjoni kohta ütles Ausman, et hindab positiivselt Mart Sanderi püüdlust siinset kunstipilti mitmekesistada ning tuua juurde oksjonite valikule teine ajalooline mõõde. Paraku aga on tihtipeale ettekujutus turu valmisolekust ja tegelik situatsioon vägagi erinevad.

"Siinkohal ei tahaks ma sugugi jätta Mart Sanderi ettevõtmist negatiivsesse varju, kaugel sellest. Iga avalikkuses kõneldav kunstiüritus toob teemale tähelepanu ning selles plaanis oli Mart Sanderi oksjon vägagi õnnestunud. Kunst oli taas teemaks. Pani arutlema ja kaasa kõnelema ja mõtteid avaldama, millised tahes need arvamused siis ka ei oleks. Kunstist kõneldi rahvale!" lausus Ausman.