Streik toob palgatõusu

Öelgu pessimistid mida tahes, Saksa majandusel on viimastel aastatel läinud üsna hästi. Järelikult on mõtet streikida, sest kui mitte praegu raha ja paremaid töötingimusi välja pressida, siis millal veel?

Kevadel väntas ligi kuu aega terve Berliin tööle ja kooli jalgratastega või tegi kilomeetritepikkusi jalgsimatku, kuna streikisid metroo-, trammi- ja bussijuhid. Keset suve, koolivaheaegade ja puhkuste ajal streikis Lufthansa.

Kui Eestis hilines äsjase Tallinki hoiatusstreigi tõttu vaid viis laeva, siis Saksa suurima lennufirma rohkem kui tuhande lennu ärajäämine tekitas kaose, mille tagajärgi annab klattida mitu nädalat pärast streigi lõppu. Streikijaid oli iga päev 5000 ringis. Rahaline kahju Lufthansale oli mitukümmend miljonit eurot.

Reisijad küll kannatasid rikutud reisiplaanide tõttu, aga niipalju kui tavakodanikud said sõna teleuudistes, leidis enamik, et palgatõusunõue on õigustatud ja streikijate peale ei olnud keegi pahane.

Isegi Pekingisse lendav olümpiameeskond ei teinud numbrit sellest, et toitlustajate streigi tõttu neil lennukis oma võileibu süüa tuli.

Kired lõid lõõmama alles pärast seda, kui kõmuleht Bild nuhkis välja, et streiki korraldava ametiühingu Ver.di juht Frank Bsirske koos naisega oli lennanud Lufthansaga viieks nädalaks Lõunamere äärde puhkama. Seda veel esimeses klassis, ja vähemalt 10 000eurose pileti eest ei maksnud ametiühinguboss Bildi andmetel ise sentigi.

Ja kuigi Lufthansa järelevalvenõukogu liikmena on Bsirskel tasuta lennuks ametlikult täielik õigus, oli olukord streigi taustal sedavõrd piinlik, et Bsirske andis kiiruga teada, et maksab lennu tagantjärele omast taskust ikkagi kinni. Hea nimi töörahva õiguste eest võitlejal sai aga määritud.

Lufthansa viimaste aastate kasum ja tööliste rahakotti rõhuv hinnatõus pani Ver.di nõudma ligi 10% palgatõusu.