Tööstus vajab rakendusinsenere!

Põhiliselt rahvusvahelisele turule tootvates Eesti töötleva tööstuse ettevõtetes on praegu ametis ligikaudu 130 000 inimest.

See on masinaehitus, metallkonstruktsioonide tootmine, elektri ja elektroonikatööstus, laevaremont, kummi- ja plastitööstus jt. Selle tööstusharu najal püsib suuresti Eesti majandus ka praegusel raskemal, languse ajal. Peaksime hoidma sajanditega talletatud oskusteavet, moodsamas keeles intellektuaalset kapitali.

Mujal Euroopas põhineb tootmisjuhtide koolitus rakendusliku suuna insenerikoolitusel ja sealt edasi 20-30 protsenti jätkavad ülikooli tasemel magistriõpet. Kahjuks on Eestis proportsioon vastupidine.

Üldiselt on ametikoolide õppurite erialaste oskuste tase viimastel aastatel paranenud. Kahjuks jätab soovida nende sotsiaalne küpsus, valmisolek iseseisvaks ja vastutusrikkaks tööks.

Eesti haridussüsteem ei vasta tööturu vajadustele. Ligikaudu 70% põhikooli lõpetavatest noortest jätkab õpinguid üldharidust andvates keskkoolides ja gümnaasiumides. Demograafiliste probleemide tõttu teravneb lähemal aastakümnel olukord veelgi.

Õpilaskoha maksumuse ehk nn pearaha laekumise tõttu ei taha munitsipaalalluvuses olevad üldhariduskoolid lasta oma õpilasi ehk pearaha riiklikesse ametikoolidesse. On oht, et seetõttu jäävad lähitulevikus ametikoolide õpilaskohad osaliselt täitmata.

2007. aastal jätkas erialata 4300 keskkooli ja gümnaasiumi lõpetanud 18-19 aastast täiskasvanud noort veel 2-3 aastat ametikoolides tööturul vajaliku ameti õppimist. Imiteeritakse õppimist, osaliselt käiakse tööl, sest taskuraha on selles eas vaja, aga tegelikult ollakse kuni 21. eluaastani vanemate ülalpidamisel. Riiklikult pealesunnitud pika lapsepõlve tõttu sisenevad noored kolmeaastase hilinemisega tööturule.

Sadakond kõrgkooli lõpetanud noort jätkasid eelmisel aastal ametikoolis eriala õppimist, sest ei leidnud kõrgkoolidiplomi järgset erialast tööd. Eesti riigi tööturuametites on töötutena arvel kümmekond noort teaduste doktorit või doktorantuuris õppijat, sest õpitava eriala spetsialiste ei vajata. Õppimine on üldjuhul kasulik tegevus, aga riiklikult kinnimakstav doktoriõpe ei ole kindlasti lihtsalt huviharidus.

Kui Eesti oleks väga rikas riik, siis me võiksime ju seda ebaefektiivselt töötavat haridussüsteemi jätkuvalt üleval pidada ning suurte laste muretu lapsepõlve 21. eluaastani kinni maksta. Aga kui rahalised piirid tulevad ette, peaks haridussüsteem end rohkem pöörama näoga Eesti oma tööturu vajaduste suunas.

Kuna Eestil ei õnnestunud vist saada Põhjamaade finantskeskuseks, ainult turismist ja transiidist äraelamiseks jääb väheks, siis pole muud teha, kui peab rohkem hakkama tegelema tootmisega. Aga moodne rahvusvahelisele turule orienteeritud tootmine vajab hea haridusega insenere ja töölisi.