Brüssel - linn, mis imeb

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et olen nüüd ostetud, täpsemalt, käisin Eesti ajakirjanikega Euroopa maksumaksja kulul Brüsselis europarlamendi liikme Tunne Kelami töövarjuks.

Ning pärast kahepäevast jälgimist julgen arvata, et bürokraadi või poliitiku amet Brüsselis oleks küll viimane, mida üks terve mõistusega inimene tahta võiks. Miks? Aga seepärast, et kogu europarlamendis toimuv on üks suur teater, töö seal on sama põnev nagu päevad lasteaias - "kui sa mulle autot ei anna, siis mina sinuga ei mängi", "mis siis, et sinu issil on Hummer, minu issil on jahipüss. Ta laseb sinu issi maha". Oluliseks peetakse suhteid, naeratusi, muljeid, kes midagi esimesena ütleb, kes üldse sõna saab ning kes kellega miski resolutsiooniga maha saab. Kelami sõnul kulub uuel parlamendisaadikul (ja neid on seal pea 800 - toim) naeratamise ja laveerimise selgeks saamiseks julgelt mitu aastat.

Teisalt, see, et poliitika üha kõrgemal tasemel aina naeruväärsemaks muutub, ei takista Brüsselil vahva ja kena linn olemast - äärelinna ehedate väikekodanlike elurajoonide sile asfalt ja pügatud hekid asenduvad kesklinnas kitsukeste munakivitänavate, uhkete katedraalide, mõlki pargitud autode ja boheemlike pargikestega ning - Brüsselis on isegi metroo!