Maailmaturgudel on näiteid, kus avalikult kaubeldava ettevõtte enamusaktsionäril piisab kontrolli omamiseks vähem kui pooltest aktsiatest, sest ülejäänud aktsiad on jaotatud paljude väikeaktsionäride vahel.
Miks arvatakse, et infrastruktuuriettevõtteid on keeruline ja ohtlik börsil noteerida? Euroopa börsidelt leiame ridamisi infrastruktuurifirmasid, mille riik on muutnud avalikult kaubeldavaks: Energias De Portugal, British Gas, Deutsche Post AG, Malta International Airport, Österreichische Post AG, CEZ.
Riigiettevõtete börsile viimise vastaste arvates muutub ettevõte börsil üksnes kasumit taotlevaks ja unustatakse ühiskonna jaoks oluline. Meenutame, et riik ise on võtnud viimastel aastatel Eesti Energiast dividende rohkem kui miljard krooni. Tallinna Sadam pidi riigile dividendide maksmiseks eelmisel aastal lausa võlakirju emiteerima. Kas selline käitumine eristab riiki kui omanikku tüüpilisest riskikapitalifondi käitumisest? Tundub, et mitte.
10.04 Äripäeva artiklis väidab Heido Vitsur, et "Eestis pole erilist tüli elektritootjate ja suurte tarbijate vahel olnud, kuid ikka tänu sellele, et EE aktsiad on riigi omandis." Mina väidan, et tüli ei ole olnud seetõttu, et Eesti Energia on professionaalselt juhitud firma selge strateegia, tegevuskava ja rahvusvahelistele nõuetele vastava raamatupidamisega. Riigi suhtumist suurtesse tarbijatesse saame pigem hinnata Estonian Celli juhtumi kaudu, mis suure energiatarbijana oli pärast riigi ootamatut elektriaktsiisi kehtestamist sunnitud oma äriplaanid ümber vaatama.
Arenenud riikides on börsiettevõtete turuväärtus võrdne või suurem SKPst. Eestis on see alla 30%. Mõni aasta tagasi lõpetas riik riigiettevõtete börsile toomise analüüsi enne, kui sellega alustada jõuti. Tundub, et riigiettevõtete avatuse teemat ei võeta Eestis tõsiselt. Näiteks Leedus, kus on moodustamisel uus riigi osalusega energiafirma LEO, on valitsus selgelt öelnud, et see noteeritakse Vilniuse börsil.
Börsi muudavad tondiks need, kes kardavad avatud, konkurentsivõimelist ja innovatiivset majanduskeskkonda. Nii nagu riik juhib ennast ja oma ettevõtteid, nii teeb või hakkab seda tegema ka erasektor. Riigi eeskuju riigiettevõtete tänapäevase ja avatud juhtimise tagamisel on ainult teretulnud.
Seotud lood
Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.