Kuidas tuleb maailmalõpp: magnetpooluste vahetus

See nähtus avastati 1960. aastail, mil asuti valmistama magnetilisi kaarte ookeanipõhjast. Ookeanipõhi koosneb vulkaanilisest kivimist basaldist. Basalt voolab ookeani keskahelikus paiknevaist vulkaanidest välja ning tardub, kusjuures basaldi koostises olevad rauaosakesed orienteeruvad vastavalt selle hetke Maa magnetvälja suunale.

Ookeanipõhi laieneb ning merepõhja voolab uus laavakiht, kuid selles olevad ferromagnetilised mineraalid võivad juba olla orienteeritud teistpidi. Seega näeb ookeanipõhja geomagnetiline pilt välja nagu triibuline sebra ning ainsaks loogiliseks seletuseks on, et magnetpoolused vahetavad teatud aja järel asukohti.

See avastus pani muuhulgas aluse ka laamtektoonika teooriale, mille kohaselt mandrid ei asu üksteise suhtes paigal, vaid teevad sarnaselt vertikaalsetele liikumistele läbi ka horisontaalseid.

Viimane geomagnetiline pööre toimus 780 000 aasta eest ning arvestades ühe tsükli keskmist pikkus, võiks järgmine pööre juba ammu kohal olla. Kahtlustele selle peatse toimumise kohta annab lisajõudu asjaolu, et viimase sajandi jooksul on Maa magnetvälja tugevus kahanenud umbes viis protsenti.

Aga miks muretseda Maa magnetvälja pärast, kui kompassi kasutavad veel ehk ainult orienteerujad, kaasaegne navigatsioon aga põhineb juba mõnda aega GPSil? Paraku ei ole häda ainult kompassi kasutuks muutumises. Asi on tõsisem, sest magnetväli on Maale kilbi eest, mis suunab kõrvale kosmosest lähtuvad laetud osakesed, mis elusorganismide tervisele hästi ei mõju. Samuti satuks suurema rünnaku alla osoonikiht.

Sellele leidub aga kohe ka vastuväide: kui geomagnetiline pööre on niivõrd katastroofiliste tagajärgedega, miks ei leia me selle kohta mingeid jälgi fossiilsest andmestikust? Head vastust sellele küsimusele ei ole. On võimalik, et pööre magnetvälja suunas ei põhjustagi midagi hullu või siis toimub see piisavalt kiirelt, et negatiivne mõju jääb piiratuks. Samuti on võimalik, et mõju pole olnud piisavalt suur, et põhjustada laialdast väljasuremislainet. Lihtsalt väga paljude isendite, kuid mitte suuremate taksonite hukk ei pruugi aga fossiilselt kuidagi kajastuda. „Must surm keskaegses Euroopas oli kahtlemata katastroof, kuid see sündmus ei talletuks looduslikku ajalooraamatusse mitte millegi erilisena,” tõi paralleeli NASA teadlane Sten Odenwald.

Alusta lugemist siit: Kuidas tuleb maailmalõpp: asteroidid

Loe edasi: Kuidas tuleb maailmalõpp: epideemiad