Ka SMS-inkasso oleks huvitav

Üks vanem daam rääkis mulle hiljuti tema noore sugulase suurest murest. Mure pole küll eriti ainulaadne, kuid pakub ehk huvi just oma tüüpilisuse ja järelduste poolest.

Mõne aasta eest võttis tema sugulane nimelt laenu ühest laenukontorist, mida praegu võib väikeste mööndustega pangaks nimetada. Toona oli see siiski veel laenukontor, finantsinspektsiooni silma alt ja tsivilisatsioonist kaugel. Ka laenuprotsendid olid vastavad. Nüüd tuleb laenu tagatis maha müüa, pank aga nõuab lepingu alusel tulevasi intresse kolm korda rohkem, kui algne laen oli.

Kuhu peab ema kolme lapsega minema, kui maja maha müüb, küsis mu tuttav. Laiutasin õnnetult käsi: minu kööki nad ka ei mahu. Siis ütles tuttav aga huvitava lause: ega ta aru niikuinii saanud, millele alla kirjutas.

Meenus hiljutine lehelugu koos petturiga notari juurde saabunud vanapapist, kes uskus, et on laulatusel. Notarid räägivad, et saavad raha tohutu vastutuse ja töörabamise eest. Kus see vastutus nüüd siis on?

Tegelikult on ju üksjagu inimesi, kel peenes kirjas lepingud üle jõu käivad, olgu nad siis Esimeses või Teises Eestis. Kes meist kõike nina ette torgatavat läbi lugeda jõuab? Valikut pole ju niikuinii.

Enamik meist saab ka niimoodi omadega hakkama. Aga mis ülejäänutest saab? Ja kas me teame ette, millal ise üle jääme?