Kommentaar: kas Eesti majandus on kuum või külm?

Palgad Eestis kasvavad 20% aastas ja töötus on peaaegu olematu. Kinnisvara ja aktsiate hinnad aga on viimase aastaga langenud 20%. Milline on tegelikult Eesti majanduse hetkeseis?

Eesti keskmine töötaja on praegu rahaliselt paremas seisus kui iial varem. Tema palk tõusis viimase aastaga 20% ja kuigi hinnad tõusid sama ajaga keskmiselt 10%, siis ei ole Eesti töötaja ostuvõime kunagi varem nii kiiresti kasvanud ega nii kõrgele tasemele tõusnud. Enamiku inimeste elukvaliteet on paranenud, töötus põhimõtteliselt puudub ja rohkem inimesi kui kunagi varem saavad endale lubada näiteks oma autot.

Samas on keskmine Eesti investor näinud, kuidas tema investeeringud eelmise aastaga järsult 20% kukkusid. Kinnisvaraturg on jahtunud, likviidsus kokku kuivanud ja hinnad langenud. Börsil aga on näha veelgi selgem allamäge minek. Pärast aastaid kestnud pidevat tõusu üritavad investorid nüüd oma positsioonidest loobuda. Kergelt tulnud raha aastad on möödanik.

On selge, et selline vastandus on põhjendatav hinnasurve nihkumisega tööjõuturul töövõtjate kasuks ja tööandjate arvel. Vaadates 2007. aasta neljandat kvartalit, kasvasid Eestis makstavad palgad aasta varasemaga võrreldes 23,5%. Samal ajal kahanesid ettevõtete kasumid 0,4%.

Sellistes lahknevates tingimustes on lihtne majanduse seisule ja suunale mõeldes segadusse sattuda. Tegelik majanduskasv on langenud üle 11% rekordtasemetelt 2006. aastal alla 5% tasemele 2007. aasta lõpus. Suuremad prognoosijad, nagu Hansapank ja SEB, usuvad, et 2008. aastal langeb kasv veelgi, Hansapank aga ennustab, et langev SKP kasvunumber pöörab juba selle aasta teises pooles taas tõusule.

Mina ei ole nii optimistlik kui Hansapank. Usun, et Eesti majanduskasvu on vedanud investeerimistsükkel, mida on toetanud pangandussüsteemist kergesti kättesaadav raha. Seda tsüklit ootab nüüd aeglustumine. Erasektor on oma laenukoormust kasvatanud olematult tasemelt kõrgustesse, mis on võrreldav Rootsiga. Selline järelejõudmine on toimunud viimase viie-kuue aasta jooksul. Pangandussüsteemi nõiaringis on varade hinnad hämmastava kiirusega paisutanud laenamist, mis omakorda on tõstnud varade hindu.

On huvitavad sarnasused Eesti ja USA vahel, kus eluasemesektor põhineb rikkalikult krediidiga võimendusel. Ometi näib selle taandumine siin üsna erinev USAs toimunust. Kuna Eestis ei ole valuutakursiga võimalik manööverdada, siis rahuneb likviidsuse vähenemise tõttu riigi majanduskasv, mitte ei teki rahapakkumisest sõltuv inflatsioon. Oleme juba mõnda aega näinud rahapakkumise vähenemist ja see viib järk-järgult langeva eratarbimise ning investeeringuteni. See taastab jooksevkonto puudujäägi, isegi kui ei ole selge, mil määral on defitsiit tsükliline või struktuurne.

Pärast 2008. aastat tuleb minu hinnangul päris järsk majanduse jahtumine, mida juhib ehitussektor. Vaatamata Euroopa Liidu kasvavale finantseerimisele infrastruktuuri projektidesse, tõmbab erasektor tagasi. Kuna järjest suurem osa Eesti SKPst on seotud ehitus- ja kinnisvarasektoriga, tabab sealne pidurdumine vältimatult suurt osa kogu majandusest. Hinna- ja palgakasv rahuneb, kuid tootlikkus ja üldine efektiivsus majanduses kasvab. Kinnisvarasektori aeglustumine aga viib lõpuks kasvuni Eesti paindliku majanduse teistes sektorites.

Kerge raha aeg on jõudnud raske maandumiseni, kuid pikaajaliseks pessimismiks ei ole Eesti majanduse puhul põhjust. See muutub kuumast külmaks ja pöördub seejärel taas aastateks jätkusuutlikumale kasvule.