Kas musti auke on võimalik laboris uurida?

Ometi saab nende olemust kirjeldada ka lihtsate sõnadega. Mida suurem on mingi (taeva)keha mass, seda raskem on temast eemalduda, sest gravitatsioonijõud tõmbab tagasi. Üldrelatiivsusteoorias mõistetakse selle jõu olemust aegruumi kõverusena. Seda piltlikult ette kujutada käib üle inimfantaasia võimete, ent tabava analoogiana toimib näide pehmel madratsil lebavast keeglikuulist, mis enda ümber lohu tekitab, kirjutas fyysika.ee.

Kui nüüd veeretada tema lähedalt mööda näiteks piljardikuul, kaldub see lohku sattudes keeglikuuli poole (loomulikult põhjustab ka piljardikuul väikese lohukese). Kui niisugust liikumist otse ülevalt jälgida, ei paista lohud välja ja näib, justkui tõmbuksid kuulid omavahel. Sarnaselt kirjeldatakse ka liikumisi neljamõõtmelises aegruumis, kusjuures kõige väiksem on massi mõju valguse liikumisele.

Lihtne on ka ette kujutada, kuidas piljardikuul jääb mõttelisel madratsil keeglikuuli ümber ringi tiirlema, nii püsivad näiteks satelliidid Maa orbiidil. Kui aga mass on piisavalt suur, piisab sellest ka valguse püüdmiseks ringorbiidile. See juhtub muidugi vaid ühel lõpmata õhukesel pinnal, millest seestpoolt valgus enam välja ei pääse. Niisugust pinda nimetatakse sündmuste horisondiks, sest temast seespool toimuva kohta pole võimalik informatsiooni saada.