Kes vaatab koondatule silma

Lähiaastatel võime vastanduda suure hulga oma töökoha kaotanud inimeste probleemiga. Kahjuks ei ole Eestis silmapiiril piisavalt uusi sektoreid ja ettevõtteid, mis vabanevad töötajad endasse haaraks. See on riiklik majanduspoliitiline probleem ja sellesse tuleb ka nii suhtuda. Praegune valitsus ignoreerib probleemi olemust ega võta ka selle tekitamise osas vastutust.

SEB prognoosib lähiaastatel 30 000 inimese töötuks jäämist. SEB väidetu kohaselt võivad enim löögi alla sattuda ehitajad, kinnisvarasektori töötajad ja inimesed, kes töötavad allhanke ettevõtetes. SEB peab ohtu sedavõrd tõsiseks, et on asunud pakkuma kindlustust, mis kataks laenumaksed laenuvõtja töö kaotuse korral.

Arvestades asjaolu, et ehituse tipphetkedel kasvas ehitajate arv üle 80 000, mis oli kaks korda suurem kui sama sektori töötajate arv viis-kuus aastat tagasi ning et kõrgete palkade tõttu surve alla sattunud töötlevas tööstuses on 135 000 ametikohta, võib töökoha kaotajate hulk lähiaastatel isegi 30 000 piiri ületada.

Majandusanalüütikute seisukohtadest lähtuvalt ei ole midagi uut selles, et Eesti majanduse struktuuri muutudes osades sektorites töötajad vabanevad. Siiani on tööpuuduse kasvust teoreetiliselt räägitud, nüüd hakkab olukord reaalselt kätte jõudma.

Eesti on kogenud esimesi näiteid grupiviisilistest koondamistest (Kreenholmi Valdus, Eesti Raudtee, Stora Enso Timber, Tarmeko) ja ka seda, et ettevõtted hakkavad üha enam valmistuma täiendavateks koondamisteks (SEB pakutav kindlustus!).

Meile kõigile on selge, et Eesti majanduse ees seisvate struktuurimuudatuste tõttu peab vabanema teatud sektorites hulgaliselt töötajaid ja see protsess on juba alanud. Selge ei ole aga see, kus on Eestis need kõrget lisandväärtust tootvad ekspordisuutlikud sektorid ja ettevõtted, mis oleksid kohe täna huvitatud kümnete tuhandete kaupa vabanevaid töötajaid tööle võtma. Ning suudaksid neile arenenud riikide standarditele vastavat palka maksta.

Kui isereguleeruv vaba turumajandus tagaks kiirelt ja efektiivselt meie majanduse struktuuri muutuse, siis oleksid need vabanevaid töötajaid vajavad eksportivad ettevõtted juba olemas ning majandus läheks aina tõusujoones. Paraku ei ole vabamajandus sellist olukorda taganud.

Reformierakondliku vabamajanduse viljelemise tagajärjena oleme me olukorras, kus meile vaatab vastu sügav tööjõu vallandamise probleem. Samas ei ole Reformierakonna juhitav valitsus pakkunud välja mingeid lahendusi.

Võib-olla tuleneb nii peaministri kui ka Reformierakonna ignorantsus sellest, et probleemi lihtsalt ei taheta näha või ei saada selle olemusest üldse aru.

Kas Reformierakond arvab, et vabanevate töötajate jaoks võiksid olla sobivad sellised liberaalturumajanduslikud lahendused nagu välismaale tööleminek, pankrot, vara ja elamispinna kaotus ning vaesuslõksu langemine?

Loomulikult on meil erinevaid sotsiaaltoetusi, kuid kas 30 000-50 000 inimese koondamise lahendamine üksnes sotsiaaltoetuste abil on ikka õige tee.

Juba töökoha kaotanud inimesed, potentsiaalselt koondatavad inimesed, ka need, kellel kunagi tulevikus võib tekkida oht oma töökoht kaotada, peaksid juba praegu koalitsioonile esitama konkreetseid küsimusi, nõudma selgitusi ja lahendusi. Ning seisma selle eest, et reformierakondlik valitsus ei pääseks vastutusest tööturukaose tekitamise eest.