Kommentaar: kas teeme kilplaste kombel keskkonnale kasu asemel kahju?

Parim lahendus oleks, kui jäätmekäitlust finantseeritaks riigieelarvest, kodanikele oleks see tasuta ja jäätmed põletataks, kirjutas ASi Cleanaway tegevdirektor Argo Luude Äripäeva arvamusküljel.

Kogu kärast on jäänud mulje, et kui jäätmed ära sorteerida, siis olemegi õnnemaal ja osutanud keskkonnale ja oma tulevastele põlvedele hindamatu teene.

Minul on mõtleva kodanikuna tekkinud aga üks hoopis teistmoodi küsimus. Kas mõni ametkond on viinud läbi või tellinud spetsialistidelt uuringu, et selgitada välja, kas praegu juurutatav jäätmekäitlussüsteem on ikka optimaalne ja keskkonnasõbralik?

Näiteks pandiga koormatud plasttaara praegune käitlemissüsteem. Hinnanguliselt tekib selliseid jäätmeid umbes 9000 tonni. Et need jäätmed tagasi koguda, on üles ehitatud kogumisvõrgustik taarapunktide ja -automaatide näol. Statistika järgi kogutakse tagasi ca 80% neist jäätmetest. Ainult numbreid vaadates tundub kõik justkui korras olevat. Aga on ka mündi teine pool: kui palju koormab keskkonda ja kulutab ressurssi nende jäätmete sellisel kujul käitlemine?

Kodudes on inimesed, kes jäätmeiks muutunud taarat koguvad, (sooja veega) pesevad, kotti pakivad, siis taarapunkti transpordivad, kulutades kütust. Taarapunktis kulutatakse elektrit ja teisi ressursse, sealt omakorda transporditakse jäätmed sorteerimiskeskusesse. Kuna taarat ei tohi kokku pressida, siis transporditakse paljuski õhku. Sorteerimiskeskuses jäätmed pressitakse, transporditakse töötlemisse jm.

Kõik loetletud tegevused tarbivad looduslikku ressurssi ning koormavad keskkonda teistsuguste jäätmetega nagu CO2, vingugaas, lämmastikuühendid.

Minu arust oleks loogiline, et enne, kui otsustame, mil viisil me jäätmeid edaspidi käitleme, tehakse analüüs ja leitakse keskkonna säästmise ja kahjustamise bilanss. Peaks jõudma tulemuseni, mis ütleks näiteks nii, et 9000 t plasttaara kogumine säästab keskkonda 50 miljoni krooni väärtuses ja selle kogumiseks ja käitlemiseks tehtavad kulutused raiskavad keskkonda 45 miljoni krooni ulatuses.

Sellisel juhul oleks selge, et me tõepoolest oleme teinud keskkonnale heateo ja säästnud seda tulevaste põlvede jaoks. Kui aga tulemus oleks, et keskkonnasääst 50 mln kr toob endaga kaasa keskkonna kulutamise 55 mln krooni ulatuses, siis peaksime nentima, et teeme kilplaste kombel kasu asemel kahju. Bilansi koostamine annaks alust erinevaid süsteeme võrrelda ja valida välja selline, mis tõepoolest oleks positiivse efektiga. Näiteks võib-olla jõuda järeldusele, et parim lahendus Eestile oleks, kui jäätmekäitlust finantseeritaks riigieelarvest, kodanikele oleks see tasuta ja kõik jäätmed põletataks elektriks ja soojuseks.

Täna jääb aga mulje, et lähtutakse lapselikust loogikast - teen järele seda, mida teised ees teevad. Euroopas sorteeritakse, sorteerime ka meie. Ja usume naiivselt, et oleme keskkonnale teinud heateo. Aga kas ikka oleme? Äkki oleme ainult andnud tööd paljudele ettevõtetele, aga keskkonna säästmine on ainult ilusaks jutuks jäänudki.