Hyundai tegi lõpuks ära

Aus ülestunnistus on, et see auto pole tegelikult päris Hyundai enda idee. Tegemist on tegelikult KIA cee'd-i põhjale ehitatud autoga. Natuke peab muidugi Hyundaile julguse eest au andma, sest kui KIA peale võib julgelt näpuga näidata ja teda eelmise põlvkonna Toyota Corollaks nimetada, siis Hyundaid selles süüdistada ei saa. Disainielemendid meenutavad siit-sealt väga erinevaid autosid ja väga erinevate markide lahendusi. Näiteks tagatuled, mis tunduvad olevat joonistatud pärast kiiremaid ringe BMW esimeses seerias. Esiosa on samuti saanud siit ja sealt silumisi võrreldes KIAga. Toyota nupule enam kuidagi ei vajutaks.

Sisu on samuti ehe cee'd, mõningate vahedega. Näiteks on muudetud ära armatuurivalgustus, mis nüüd on sinine. Sinine valgus pole aga öösel teadupärast mingi asi millega eputada, sest see väsitab silmi. Hyundai on aga sellele lahenduse leidnud, nii et valgust saab oluliselt tuhmimaks keerata ja eriti nõmedalt kriiskava raadio üldse kustutada. i30 näol on tegu autoga, mis jäi silma sellepoolest, et näitas lisaks eesistujatele ära ka tagaistujate eelistused turvavöö suhtes. Samas on kõik KIA-likult asjalik ja ka armatuuri enda kontseptsiooni pole muudetud, mis on pigem pluss kui miinus. Ruumi on kõigil normaalselt ja keegi ei hakka ka tagaistmel pikal sõidul virisema ja sirutuspeatusi nõudma ja neid põgenemiseks kasutama. Samuti on väärikas mõõdus ka pagasiruum, kuhu mahub lapsevanker täies koosseisus. Soovitav on siiski võsuke enne välja võtta, sest turvahälli saab ka kõrvalistmele panna, kuna turvapadi on väljalülitatav.

Sõita on Hyundaiga nagu KIAga ikka. Prooviks olnud diiselmootor rebis vingelt edasi ja kütusekulu oli seejuures enam kui mõistlik. Kui viimasel ajal on tihtipeale kirutud, et tootjad teevad siidikäppade tarbeks roolid liialt kerged, siis Hyundaid selles küll süüdistada ei saa, pigem vastupidi - oleks lootnud et see oleks natuke kergem.