Inimene kui tootmise sisend?

Ühiskonna üks olemuslikke omadusi on tõsiasi, et eri pooled näevad asju erinevalt. Kuna alati ei ole võimalik kompromissi leida, siis juhtub, et üks pool kehtestab end teise üle. Uue töölepinguseaduse väljatöötajad lähtuvad arusaamast, et praegu on ülimuslikus positsioonis töövõtja. Sotsiaalministeeriumis väljatöötatud töölepingu seaduse eelnõu üritab seda majanduse üldise edendamise huvides korrigeerida.

Tööandja poolt vaadates on töötegija vaid üks tootmise sisend ja oleks ideaalne, kui ta saaks kasutada seda sisendit sama ratsionaalselt kui muidki sisendeid - näiteks seadmeid. Kui tootmist ei toimu, saab ettevõtja seadme lihtsalt välja lülitada. Samamoodi lülitaks ta otstarbekuse printsiibist lähtudes välja ka töötaja - saadaks ta sundpuhkusele või vallandaks ja vajaduse korral võtaks tööle tagasi või palkaks uut tööjõudu. Kui seda saaks teha takistusteta ja töötajate vallandamise vabadus oleks paindlikkuse ainus näitaja, võiksime kõnelda täiesti paindlikust tööturust, kus ettevõtja tööjõukulud oleksid optimaalsed.

Paraku töötegija ise end tootmise sisendina ei tunne ega soovi saada sisse ja välja lülitatud. Töötegija on inimene ja tema toimimist mõjutavad psühholoogilised tegurid. Inimese üks kõige elementaarsemaid vajadusi, erinevalt näiteks tööpingist, on turvalisus. Olukord, kus inimest on võimalik väga lihtsalt vallanda, on tema jaoks ilmselgelt ebaturvaline isegi siis, kui sellega kaasneb suur koondamishüvitis, toimetulekut võimaldav töökindlustushüvitis ja ümberõppimise võimalus. Iga koondamine või vallandamine võib põhjustada inimesele sügava depressiooni või koguni psüühilise trauma, millest ta ei pruugi kaua toibuda, rääkimata hinge jäävatest haavadest. Inimest ei saa käsitleda pelga sisendina, mis vajadusel õpetatakse kiiresti ümber ja suunatakse teise valdkonda. Inimene soovib, et teda ka tunnustataks ja et ta saaks end teostada, mis eeldab pikaajalisi töösuhteid.

Paindlikkus ei ole eesmärk omaette. See eeldab, et ühiskond on teatud küpsuse astmes, et majandus vastab ühiskonna vajadustele ja tagab selle arengu. Stabiilne ühiskond omakorda tagab stabiilse tööhõive, kus vallandamine ja koondamine on erandlik nähtus, mida korvab efektiivne sotsiaalmeetmete ja ümberõppe süsteem. Ühiskond toetab ka inimeste vabatahtlikku liikumist ja ümberõpet, sest see laseb inimestel end teostada ja hoiab ühiskonda vaimselt tervena.

Ilmselgelt pole Eesti küps ühiskond. Meie SKT põhineb suuresti sisselaenatud rahal ja sellega üles paisutatud tarbimisel. Meie ekspordivõime on madal, mis tekitab jooksevkonto defitsiidi. Meie majandus tuleb ümber struktureerida. Nagu osutab jaanuaris avalikustatud uurimus "Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated", on meie eesmärgiks ekspordivõime kasv ja innovatsioon.

Eestis tuleks edendada teadusmahukaid, vähem toorainet ja energiakulu eeldavaid tegevusi. Samas on meil juba praegu strukturaalne tööjõupuudus ehk spetsialistide defitsiit. Ka on Eesti tööviljakus rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks liiga madal. Tuleb pöörata enam tähelepanu efektiivsete tehnoloogiate rakendamisele, rakendushariduse edendamisele ja tööjõukoolitusele. Teadusmahuka tootmise jaoks on praegune tööjõud moraalselt vananenud.

Eesti ei ole valmis muutma radikaalselt vaid ühte tootmisega kaasnevat valdkonda ehk töösuhteid, kuna selle tulemuseks oleks ühiskonna kasvav stress. Muutused töösuhetes peaksid kaasnema positiivsete muutustega kogu majanduses. Palju olulisem, kui kannapööre töösuhetes, on kannapööre hariduses ja tootmises.