Kas oled tehnoloogiast sõltuvuses?

Tel Avivi teadlaste 2007. aastal läbiviidud uuring paneb aga internetisõltuvuse ühele pulgale hasartmängusõltuvuse ja kleptomaaniaga. Uuring ilmus ajakirjas Journal of Clinical Psychopharmacology.

Houstonis asuva Menningeri kliinikus sõltuvushaigete ravi koordineeriv John O’Neill tunnistab, et ülemäärase tehnoloogiahuvi sõltuvushäireks kuulutamiseks pole veel piisavalt andmeid. Aga kui inimene ei suuda näiteks rahulikult filmi vaadata, sest iga natukese aja tagant tuleb telefoni kontrollida, siis on ilmselt tegu probleemiga.

O’Neilli sõnul on ohumärkideks ärritumine, kui ei saa mingil põhjusel oma sõltuvusobjekti kasutada, või endast välja minek internetiühenduse kadumise pärast. Halb märk on ka see, kui hakatakse oma tehnoloogiasõltuvust teiste eest varjama.

„Ma näen siin selgeid sarnasusi alkoholi- ja narkosõltuvusega,” ütles O’Neill.

Siiski on paljud eksperdid selle vastu, et liigset tehnoloogiakasutust sõltuvuseks nimetatakse.

„Inimesed kasutavad seda sõna väga vabalt, mõtlemata sellele, et tal on tegelikult kindel tähendus,” ütles Michigani ülikooli sõltuvusuuringute keskuse direktor Robert A. Zucker.

„Sõltuvushaigetele on omane igatsus ja vastupandamatu soov oma iha rahuldada, muude kohustuste eiramine ning endassesulgumine sõltuvusobjekti puudumisel,” ütles Zucker. „Ma ei ole teadlik ühestki teadustööst, mis kinnitaks, et rohkelt mobiiltelefoni kasutaval inimesel sellised tundemärgid avalduks. Kuni seda veenvalt tehtud pole, jään ma skeptiliseks. Sõltuvus on trendikas sõna, kuid antud juhul ei ole selle kasutus teaduslik.”

Teaduslik või mitte, kuid O’Neilli sõnul on selge, et ennastunustav tehnoloogialembus hakkab takistama normaalset suhtlemist teiste inimestega. „Olen veendunud, et tehnoloogia areng on inimkonda kõvasti aidanud, kuid mõned inimesed on sellega liiale läinud.”