Kergelt kergitatud Volvo

Kui tänapäevaseid Volvosid vaadata, siis ei jää isegi kahtlusepiiska, et nende disainistuudios käiakse valge särgi ja lipsuga ning kõnetatakse teineteist ainult teie- vormis.

Arvatavasti on ka pliiatsid alati sama teravad ja kõigil toolid sama värvi.

Kindlasti on toas ka mingi maitsekujundaja, kes mõnd liialt julget joont nähes ägedalt ohkima hakkab ja patustanud disaineri oma tuppa hallile vaibale kutsub. Ma ei taha sugugi öelda, et Volvo oleks kole auto, ta on lihtsalt täiesti riskivaba.

Volvo sisu tähendab põhimõtteliselt klaaslauaga kontorit, mis kujundatud metalsete esemetega ja võimalikult minimalistlikult. No võtame näiteks keskkonsooli, mis on igati kena, kuid efekti mõttes tehtud tagant tühjaks. Loomulikult saab sinna asju panna, kuid see on piisavalt tüütu ning seda võib pigem tuua välja disainielemendina. Samas on autos aga kõik lahendatud enam-vähem selliselt, et vajalik oleks käe-jala juures.

Sõita on autoga sama tunne nagu seal sees istuda - kõik on väga kange ja turvaline. Samas näeks ma heal meelel ka rohkem emotsiooni, mis peaks minuni jõudma läbi vedrustuse ja rooliratta. Rooli taga võib kasvõi virila näoga manguda, et palun, tantsime kasvõi natuke, kuid auto vastab selgelt ja üheselt, et me jõuame sihtpunti ühes tükis ja väga turvaliselt, unusta rumalused.

Nelikvedu hoiab auto maa peal väga kindlalt ja end eriti lollitada ega eksitada ei lase. XC 70ga sõitmine pani mulle pähe mõtte, et see oleks auto, mille ma ostaks oma teisele poolele, sest ma tahan, et tema ja võsukesed jõuaksid alati kindlalt ja turvaliselt punktist A punkti B.