Lihtsameelsed töösuhete kallal

Sotsiaalministeeriumis valminud uue töölepinguseaduse kontekstis, millega tööandjad väidetavalt nõus on, tekib küsimus: milles nähakse Eesti majanduse arengut? Kas eelnõu seaduseks muutmine aitab majanduse arengule kaasa või on hoopis vastupidi?

Ühtpidi näib kasvavat arusaam sellest, et odava tööjõu eeliste aeg on lootusetult möödas, sest idapool on selle töö tegemine veelgi odavam. Et tähtis pole ainult see, mitu töökohta loome, vaid ka see, millised need töökohad on. Et kõrgemale tootlikkusele ja palgale kavandatud töökohad on pikema perspektiiviga, odavad, vastupidi, ajutised. Näiteid leiab iga päev.

Tuletan meelde, et Eesti kuulub Euroopa Liitu. Lisaks kapitalile liigub ses liidus vabalt ka tööjõud, ja liigub sinna, kus töötingimused paremad. Mida see asjaolu meie ettevõtlusele tähendab, peaks ka juba kõigile selge olema.

Kuidas siis hinnata eelnõu, mille ainsaks eesmärgiks näib olevat luua ELi miinimumtasemele vastavate tööstandarditega riik? Kas keegi tõesti usub, et on võimalik arendada teadmistele põhinevat tootmist tagatisteta tööelus? Et teadlikum, kõrgema kvalifikatsiooniga töötajaskond on nõus neil tingimusil töötama?

Ilmselt saab kõrgema palganumbriga meelitada siia ukrainlasi ja moldaavlasi - kohalikud on juba Soomes, Rootsis ja Iirimaal. Nood tõesti ei tea meie tööseadustest midagi ja pärast seda, kui nad on korvanud tööandjale saamata jäänud tulu, sõidavad palgata ka koju tagasi.

Kui kellelegi näib järgnev liialt otsekohene, vabandan ette. Minu meelest on eelnõu meie vanameelse, odavale tööjõule orienteeritud ettevõtluse viimane korin, mis neid mitte kuidagi ei päästa.

Tegema peaks seda, mida on teinud kõik Euroopa riigid, tööelu reeglite nüüdisajastamine on päevakohane kõikjal. Infoühiskond on muutnud eelmisest sajandist pärit arusaamu tööst. Suurima muudatuse osaliseks on saanud mõisted nagu "töökoht", "tööaeg". Seadus, mis reguleeris tööandja ja vilest vileni töötava vabrikutöölise suhteid, ei sobi IT-mehele, kes töötab kodus korraga mitme ettevõtte huvides. Uued seadused peavad olema mõistlikud nii vabrikutöölisele, IT-mehele kui ka nende tööandjaile.

Tööseaduste muutmisel ongi märksõnaks "turvaline paindlikkus", mida kasutavad seletuskirjas eelnõu autoridki. Kui see pole teadlik demagoogia, pole nad põhimõttest aru saanud. Tähendab see aga, et tööseadused on muudetud paindlikumaks, aga mitte turvalisuse arvel. Sellest on võitnud tööturu mõlemad pooled.

Seaduse tasemel ei õnnestu enam ka kõige parema tahtmise korral mõistlikul viisil töösuhteid reguleerida. Seetõttu väheneb seaduse tasemel käsitletud küsimuste ring ning suureneb tööandjate ja töötajate ühingute vaheliste lepetega sätestatud reeglite hulk. Need vastavad kehtiva seadusega võrreldes alati paremini tegelikule olukorrale tööturul ehk nii töötaja kui tööandja huvidele.

ELi töösuhteid reguleerivad direktiivid annavad kollektiivlepingutele seadustega võrdse jõu. Nii on ka muuseas Eesti seadustes, juba päris mitu aastat.

Tegelik tööturu turvaliselt paindlikumaks muutmine tähendab seda, et tööandjad ja ametiühingud peavad valmis olema kokkulepeteks. Kui ei ole, ei tohi seadusega neid kohustusi tööturu partneritele üle anda. Teinekord ei saagi üle anda, peabki jääma seaduse tasemele.

Eestil on näide tööturu turvaliselt paindlikumaks muutmisest. Aastaid tagasi seoti valitsuse algatusel alampalga suurusest lahti mitu toetust, isegi trahve. Seejärel teatas valitsus, et ei pea enam alampalgakõnelustel osalemist vajalikuks ja kinnitab sellise alampalga, mille tööandjad ja ametiühingud kokku lepivad. Sest saati on viimased selle ülesandega hakkama saanud ja kõik valitsused on sellest põhimõttest kinni pidanud. Saab ju, milles küsimus?