Mis kasu võiks Eestil olla Euroopa Liidust?

Neljapäeval kogunesid poliitikud kogu Euroopa Liidust Lissaboni, kus kirjutati alla Euroopa Liidu reformilepingule. Nii nagu kirevast karbist kargab vedru otsas välja hampelmann, hüppas samal päeval meediasse Eesti Rahvusliku Liikumise teade: Appi! Reedetakse! Isamaa on maha müüdud! Paanika!

Kellel saaks olla midagi ühe hea paanika vastu? See pakub rutiinile vaheldust, tõstab toonust ja paneb inimesed sportlikult ringi lippama. Ainult et kuhu ja milleks?

Mil määral sobib mõne otsustusõiguse Brüsselisse delegeerimine Eesti iseseisvuse määratlusega me põhiseaduses, on juriidiline küsimus. Mis maailma poliitikas tegelikult toimub ning kuidas mitte teha unelmais ekseldes vigu, mida hiljem parandada ei õnnestu, on praktiline probleem.

Tegelikult ei ole patriootide reaktsioonis midagi algupärast. Isegi mõned üldiselt eurosõbraliku Res Publica ministrid on esinenud teadetega: kõik on korras, me vaid narritame natuke suuri ülemusi. Veame oma pookstavid paberite alla vere asemel jõhvikamahlaga ning laseme krattidel kuhjaga toetusi kokku vedada, ise peame aga peenikest naeru. Ei saa ütelda, et eestlased poleks usklikud. Kõigil sellistel etteastetel on üsna samasugune taust: usk isamaa võitmatusse.

Kui me usume, et iial ei julge ükski riik Eestit rünnata, et kõik vaenlased purustatakse nüüd ja igavesti nende territooriumil, ainult siis võime teha järelduse, et Euroopa nõrkus on Eestile kasulik.

Kahjuks ei suhestu see usk kuidagi reaalsusega. Ikka veel ei käi Eesti piir vastu Hiina müüri. Kes ajalootunnis ei maganud, mõistab, et ükski rahu ei kesta igavesti. Ja kuni Euroopa Liit ei suuda kokku leppida isegi rahuaegses välispoliitikas, on temast sõjas vähe abi.

Jah, suurriikidega kaasneb palju jama ning bürokraatia on sellest kõige pisem. Ent ilma Euroopata pole meid kuigi kauaks.