Vene kroonumeedia tõi välja uudseid fakte Eesti ajaloost

Samuti viidati looga seonduvate uudistena sealjuures üle 8000 üllitisele Baltimaades leviva fašismi, Eesti “mälestusmärkide sõja” ning natsionalismi, ksenofoobia ja usulise ekstremismi teemadel. Väljaande poolt postnõukoguliku ruumi regioonidevahelise arengu eksperdiks nimetatud Nikolai Artjomenko võrdles Eesti poliitikute ajalookäsitlust ortodokssete kommunistide käitumisega neile sobimatu “teise ajaloo” suhtes.

Stalini ajal välja antud avalikult kohustuslik kommunistliku partei ajaloo lühikursus kustutas nimelt ajaloost kõik sobimatud isikud või esitas nende tegevust pea peale pööratuna, “omad” aga asetas kangelaserolli. Tolle “Lühikursusega” võrdles Artjomenko Eesti ajaloolaste poolt iseseisvusaastail kujundatud ajalookontseptsiooni, kust kõik sellega sobimatu on välja roogitud. Kirjutisest saab teada, et faktiliselt toimus Eestis kodusõda, mis Eestis on meelevaldselt Vabadussõjaks nimetatud.

Peale “Revelis asunud Pätsi valitsuse, mille oli ametisse pannud keiserlik Saksamaa, oli veel üks valitsus, kes koosnes eestlastest ja kellel olid eestlastest relvajõud,” mõeldes siinkohal Eesti Töörahva Kommuuni. Ilmunud intervjuu ajend oli Narvas levinud initsiatiiv kommuuni mälestusmärgi kõrvaldamiseks.

Seda tegevust nimetatakse “rahva initsiatiiviks” jutumärkides. Artjomenko juhtis tähelepanu president Ilvese sõnadele kommuuni kohta, kus seda nimetati Eesti riigi hävitamise veriseks katseks. Ta märkis, et nii kõvade sõnadega ei ole Ilves kunagi esinenud hitlerliku okupatsiooni aja kohta Eestis: “Ilmselt soodustas natsiokupatsioon presidendi arvates Eesti riikluse arengut.”

Vabadussõja osas jätab ametlik Eesti ajalugu eksperdi sõnul püüdlikult kõrvale Vene valgete tähtsuse Eesti riigi loomisel, Teise maailmasõja ajaloo täielikust revideerimisest ei maksvat enam rääkidagi. Artiklis nimetatakse Nõukogude võimu poolt “ametlikult tunnustatud ja finantsiliselt toetatud” Kommuuni juhtidena nelja inimest: Anvelt, Kingissepp, Käspert ja Rästas. Nende meeste edasist saatust lugu ei kajasta. Kingissepa lasid Eesti võimud 1922.a. maha, teised kolm hukati 15 aastat hiljem Nõukogude Liidus kui rahvavaenlased.