Ettevõtte karile ajamise eest makstakse heldet tasu

Jah, kulla väikeinvestor, nii see on. Merrill Lynchi näite varal sai see sel nädalal ehk lõplikult selgeks, kirjutas Äripäev.

Teisipäeval finantsettevõtte juhi kohalt sule sappa saanud Stanley O'Neal tõi firmale suurima kvartalikahjumi selle 93-aastases ajaloos, 2,2 miljardit dollarit pluss 8,4 miljardi dollari väärtuses maha kantud varasid. Merrilli aktsia hind, mis veel kevadel oli küündinud 95 dollari kanti, kukkus eelmisel nädalal 59 dollarile.

Ometi antakse O'Nealile selle saavutuse eest teele kaasa "natuke näkitsemist" ehk 160 miljonit dollarit. Isegi kontori ja sekretäri pärast ei pea vana Stan kolm aastat muretsema, sest emake Merrill võtab selle enda peale. Ajad on ikka muutunud sellest ajast, kui O'Neal veel koos endisest orjast vanaisaga Alabama põllul rügas.

Isegi nii muutunud, et aina enam leidub neid, kes arvavad, et aeg on midagi ette võtta. Frederick Rowe, kes juhib ühendust Investorid Juhtide Vastutuse Eest (ingl k Investors for Director Accountability), ütleb Äripäevale otse, et Merrill Lynch on kõige vale kehastus.

Rowe leiab, et omanike ehk investorite huvide eest peaks seisma börsifirma nõukogu. "Nad peaksid tegutsema ja hääletama nii, nagu nad oleksid ettevõtte omanikud, mitte juhtide sõbrad," sõnab Rowe. "Aga O'Neal täitis nõukogu oma lemmikutega." Kas aktsionäride üldkoosolek midagi ei otsusta? Rowe vastab, et selleks ajaks on asi juba tahe.

Rowe'i lahendus: nõukogu liikmed peavad kokku leppima selles, et esindavad omanike pikaajalisi huve, mitte ei püüa juhtidega sooje suhteid säilitada. Öösiti peab neid üleval hoidma mure firma käekäigu, mitte palga pärast.