Kaks muudatust pensionis

Kogumispensionid võeti Eestis kasutusele seetõttu, et väheneva sündivuse juures ei suuda põlvkondade solidaarsusele rajatud pensioniskeemid enam tagada eakatele inimestele normaalset sissetulekut. Keskmise pensioni suurus peaks olema 40% keskmisest palgast ka siis, kui seda makstakse pensionärile nii esimesest kui ka teisest sambast korraga. Rohkemat meie vananev rahvastik ei võimalda.

Defitsiit riiklikus pensionikindlustuses, mida eelmistel, sellel ja järgmistel valitsustel tuleb korvata, on kogumispensionidele ülemineku tulemus. Vaatamata eksiarvamusele ei sõltu tänaste pensionäride sissetulek sellest, palju inimesi teise sambaga ühines ja kui palju raha riiklikust pensionikindlustusest n-ö lahkub. Pensionide indekseerimisel võetakse arvesse kogu raha (ehk 20% sotsiaalmaksust). 4% aga liigub ikkagi kogumispensionäri kontole. Järelikult jääb raha puudu ja seda tuleb muul moel heastada.

Kogumispensionide autorid nägid võimalike katteallikatena riigi võlakirju, stabiliseerimisreservi ja riigi muid tulusid. Eesti majandusel on läinud niivõrd hästi, et võlakirju pole vaja olnud välja lasta ega stabilisatsioonireservi kasutada. Pensionikassasse on suunatud riigieelarve ülelaekumisi, mis on väga mõistlik tegevus ning mille eest olen kiitnud ja kiidan ka tulevikus kõiki võimul olnud valitsusi. Pensionikassa reserv peaks olema 2007. a lõpuks peaaegu 6 mld krooni. See raha ongi sinna kogutud selleks, et katta defitsiiti järgnevatel aastatel.

Häda on olnud muus: poliitilise kompromissina sündinud pensioniindeks oli vigane, kuna ei taganud pensionide tõusu samas taktis töötasu tõusuga. Eriti teravalt lööb see välja palga väga kiire tõusu korral. Vältimaks pensionide mahajäämust palgast, lisasid valitsusliidud indekseeritud pensionile raha poliitiliste otsuste kaudu. Poliitilise suhtekorralduse mõttes oli see kindlasti lustlik tegevus, aga usaldusväärsuse ja riigi rahaliste kulutuste kavandamise selguse mõttes täielik jaburus. Kunagi polnud teada, palju indekseeritud pensionile lisatakse.

Järgmisest aastast jõustuvad kaks põhimõttelist muudatust. Kõigepealt muutub pensioniindeks, mis senisest suuremas ulatuses arvestab sotsiaalmaksu laekumist (loe: palgatõusu). Teise sisulise muudatuse autorid on kõik need inimesed, kes on liitunud pensioni teise sambaga. Niivõrd suurest liitunute arvust ei unistanud mitte keegi, optimistlikud ennustused rääkisid kaks korda väiksemast numbrist. Pensionisüsteemi seisukohalt tähendab see aga, et väljamakstavates pensionides suureneb inimese enda panusest (töötasust ja tööaastatest) sõltuva raha osakaal ja väheneb solidaarse (kõigile võrdse) baaspensioni osakaal. Kaheksa aastat tagasi riiklikus pensionikindlustuses tehtud muudatuste mõte oli selles, et solidaarne osa peaks moodustama 1/3 keskmisest pensionist. Muudatuse tulemusel hakkab pensioni baasosa suurenema kiiremini ja ka aastal 2040 on solidaarsuse määr samal tasemel kui täna.

Võit: võime ka tulevikus olla kindlad, et keskmine pension moodustab keskmisest palgast 40%. Seejuures jääb riiklik pensionikindlustus defitsiiti veel väga pikaks ajaks ning selle katmine on n arvu valitsuste kohustus.

Täna kehtiva korra jätkumisel oleks riiklik pensionikindlustus varsti plussis. Siis oleks tänastel pensionäridel tõesti õigus öelda, et kogumispensionid loodi nende arvel. Riik saab aga nüüd kavandada defitsiidi katmist mitte aasta, vaid kümnete aastate kaupa. Täna reservi kogutu makstakse välja ja uued ülelaekumised lähetatakse uuesti reservi.