Miks üksikisik oma eluajal ei evolutsioneeru?

Pärast inimorganismi väljaarenemist viljastatud munarakust kuni täiskasvanuks saamiseni võiks eeldada, et emake loodus määrab meie keharakkude uuendamiseks kõige lihtsama ja ökonoomsema tee - rakkude pideva pooldumise. Selle asemel toimub aga vananenud rakkude suremine ja uute rakkude teke, mis peaks hulkrakseid organisme kaitsma nende vananedes evolutsioneerumise eest, kirjutas Nature vahendusel Eesti geenikeskus.

Ainuraksete bakterite koloonias evolutsioon toimib - rakkude jagunedes tekivad mutandid, mis kindlate keskkonnatingimuste mõjul võivad olla paremini kohastunud kui teised ning mutantsed geenid levivad populatsioonis. Kui ka meie kehas toimuks rakkude paljunemine lihtsa pooldumise teel, oleks samasugune stsenaarium põhimõtteliselt võimalik ka inimorganismis, eriti kui muteerunud rakud poolduvad kiiremini kui normaalsed rakud.

USA Arizona ülikooli teadlased eesotsas evolutsioonibioloog John Pepperiga tulidki välja teooriaga, et hulkraksete organismide keerukas rakkude uuenemise protsess, mis on küll energeetiliselt ebaratsionaalne, on mõeldud kaitsmaks organismi vananedes kahjulike mutatsioonide kuhjumise eest. Näitena tõid teadlased välja epiteelirakkude uuenemise, mille puhul on epiteelkoes säilinud vähesel määral diferentseerumata tüvirakke, millest vajadusel areneb juurde uusi epiteelirakke.

Siiski on teadlaste sõnul sellest skeemist ka vähemalt üks erand - immuunsüsteem, mille puhul on oluline, et talletataks varemkogetud sissetungijate vastu võitlemise kogemused. See aga võib omakorda muuta immuunsüsteemi vähkkasvajatele vastuvõtlikumaks. Seda kinnitab ka asjaolu, et immuunsüsteemiga häiretega seostatud leukeemia ja lümfoom esinevad sagedamini noorematel inimestel kui paljud teised vähivormid.